Teie pikaleveninud puhkus minu blogi lugemisest on nüüd otsa saanud. Loodan, et nautisite Eesti suve ja võtsite sellest viimast, sest igatahes mina kadestasin teid küll.
Aga jah, ma olen ikka veel Bundabergis, kust jõudis teieni ka viimane postitus, sest pärast põhjalikke järelepäringuid selgus, et ilm on kõikjal jahe ja mujal pole tööga rohkem lootust. Loomulikult oleks võinud sõita tuhandete kilomeetrite kaugusele õnne otsima, aga selleks meil ka isu ei olnud.
Vahetasime lihtsalt hosteli ja oleme peokoha asemel töötamisele orienteeritud majutuspaigas. Süsteem on selline, et igal õhtul kuskil seitsme-kaheksa paiku pannakse teadetetahvlile nimekiri inimestest, kes järgmisel päeval töötavad. Koostöö käib paljude erinevate farmidega, kus tehakse väga erinevaid asju. Esimesed kaks nädalat olin ma ootelistis ehk siis ei töötanud. Kolmandal nädalal tegin natuke ja alates neljandast olen stabiilsemalt rakkes olnud. Ma olen korjanud tomateid, tšillit, erinevaid kõrvitsalisi ja maguskartuleid, rohinud ühel päeval 8 tundi järjest koriandreid ja pannud tomati pakendamise tehases terve päev karpe liini peale. Nüüd on selja taga viis päeva mandariinide pakkimist ja seal ma ilmselt ka mõnda aega jätkan, kui mind ei vallandata. Vallandamine on üsna populaarne, aga ma olen siiani pääsenud, ilmselt on lihtsalt vedanud.
Koht, kus ma töötan, on hosteli elanike seas kõrgelt hinnatud. Töö ei ole väga keeruline ega füüsiliselt raske, aga nõuab üsna suurt keskendumist. Esimesel päeval nägid kõik need oranžid kerad täpselt ühesugused välja, nüüd suudan juba oluliselt paremini erinevaid defekte tuvastada ja kiiremini otsustada, kas pakkida mandariin ära, visata minema või saata tagasi. Pisikesed viljad kukutatakse lihtsalt kastidesse, aga natuke suuremaid tuleb õigetes mustrites kasti laduda. Liinid on väga erineva kiirusega - vahel on selline uputus, et kolm inimest pakivad ühe liini peal, vahel jälle tuleb üks mandariin minuti jooksul ja pead kuidagi muud moodi oluline ja töökas välja nägema - sildistad kaste, haarad harja, tühjendad prügiämbreid või nokid silte liini pealt ära. Vahel paneme kaste kokku või sorteerime vanematest kastidest mädanenud vilju välja. Päevad lähevad tegelikult üsna kiiresti ja see on hea.
Tehases töötamise kõrvalnähtuseks on see, et ma olen kaks viimast ööd mandariine unes näinud. Esimesel ööl oli mul voodis kaks liini ja ma pidin ennast ühele ja teisele poole keerama, et nendega toime tulla. Kui ma olin pistiku seinast välja rabelenud ja ennast voodis lebava raamatu vastu ära löönud, sundisin end rahulikuks ja kinnitasin endale, et mandariinid ikkagi ei ründa mind. Sellise häiriva hallutsinatsiooni taga on ilmselt päris vastik külmetustõbi, mis mul hetkel kallal on. Nüüd on juba parem ja homme algab ju uus töönädal, nii et pole aega rohkem põdeda.
