Reedel pärast tööd käisime järel palgatšekkidel. Jah, pangaülekanded on siinsete farmerite jaoks liigne moodsus. Selle asemel tuleb oma paberilipikuga minna panka, mis tahab iga kord näha kahte (!) isikuttõendavat dokumenti. Aga kui selle lipiku vastu esimesed 419 dollarit pihku pisteti, oli uhke tunne küll.
Õhtul läksime Tai söögikohta, mis minu jaoks pisukeseks pettumuseks osutus (ei, liiga tervislik õnneks ei olnud) aga Mann väidab, et siinsed kaks hiina toidu kohta on täiesti kõlbmatud. Korealasi töötab siin kandis palju ja neil on ka oma toidupood. Selles vähem kui 4500 elanikuga linnas on veel paar pubi ja itaalia toidu restorani ning see ongi kõik. Süüa saab tegelikult vist ka paljudes veiniistandustes, mida ümbruskonnas on umbes 50, aga need on ilmselt kallimad turistilõksud. Aga meie kõigi õnneks on Handol söögitegemise periood ja kokaraamat, kust ta järjest erinäolisi roogi ette võtab.
Laupäeva hommikul läksime jälle tööle. Sain natuke traktoriga sõita ja redeliga ronida, sest korjasime seekord teises õunaaias, kus olid kõrged puud. Redeliga oli alguses päris keeruline toimetada, sest korv on ju kõhu peal. Ja kui õunu juba palju koguneb, siis tuleb tasakaalu hoidmisega ka tegeleda. Aga eks läheb seegi ajapikku kergemaks.
Õhtul sõitsime Periga pesumajja ja see oli tema esimene kord vasakpoolses liikluses. Oli pime ja ta hoidis hästi vasakusse äärde, nii et mul oli kogu aeg tunne, et sõidame teelt välja. Lisaks on auto ka vana ja roolivõimuta. Käigukasti kasutades on tunne, nagu oleks kang jääkuubikutega täidetud ämbrisse pistetud - ehk siis aru ei saa, kas ja mis käik sees on. Huhh, oli see vast sõit. Kui me elusatena koju tagasi jõudsime, istusin ma tükk aega oma istmel ja mõtlesin, et see oli ilmselt kõige jubedam õudusfilm, mida ma näinud olen.
Pühapäeval oli vaba päev. Kuna pidevalt sadas, siis olime toas ja veetsime aega filme vaadates või lugedes. Ma poleks välja minna saanudki, sest enamus minu riideid alles kuivas.
Tänaseks lubati samuti vihma ja seda tõepoolest ka sajab. Hommikul sõitsime ikkagi farmi ja saime töötada kaks tundi enne, kui sadu liiga hulluks läks ja meid koju kupatati. Pink Lady õunad on üsna õrnakesed ja suure vihmaga tulevad neile kergemini plekid peale. Aga homsest peaks ilm jälle ilusaks minema ja siis saab päevad taas ja ainult õuntega veeta. Juhuu.
esmaspäev, 23. mai 2011
neljapäev, 19. mai 2011
Õunad. Ja veel õunu
Minu kaks nädalat puhkust on saanud karmi lõpu - õunafarmis käib tõsine töö. Olen kolme päeva jooksul kirja saanud 25 töötundi ja hakkan tempoga vaikselt harjuma. Täna jaksan teile isegi natuke muljetada, eelmised kaks õhtut olin täiesti audis.
Ärkame hommikul enne kuut, et majast välja saada pool seitse. Enne seitset jõuame farmi, kus meid ootab traktor haagisega, millel on kolm suurt kasti. Mann istub rooli, meie Periga hüppame kasti ja loksume tempoga 3 km/h oma õunapõõsaste suunas. Kohale jõudes võtab igaüks kõhu peal käiva korvi ja asub korjama.
Kaks esimest hommikut oli maa härmas ja õunad jääs. Tänane hommik rõõmustas meid uduvihmaga. Mul on lisaks aluspesule seljas 5 kihti ülariideid ja kahed püksid ehk siis praktiliselt kõik, mis mul üldse kaasas on. Kui päike juba natukene kõrgemal on, saab kihte vähemaks võtta.
Me töötame kolmekesi päris suures õunaaias, kus umbes kolm nädalat tagasi korjati ära toona valmis olnud ubinad. Meie ülesandeks on nüüd puud tühjaks korjata. Kõige kõrgemate õunte kättesaamiseks peab kikivarvuli tõusma, aga enamus õunu asub vähem kui pooleteise meetri kõrgusel. Ja neid on meeletult palju.. Minu Achilleuse kannaks on muidugi alaselg, mis selliste raskuste ja asenditega üldse rahul ei ole. Aga siiani on asi piirdunud tervisliku lihasevaluga ja ma loodan, et varsti on selg selle töö tarvis piisavalt treenitud. Per luges üle, et kõhukotti mahub umbes 105 õuna ning seda tassides on tunne üsna rase.
Kell kümme teeme esimese 15-minutilise pausi, kus vohmime sisse poole kaasavõetud toidust. Olen kolm päeva pastat söönud ja see töötab hästi. Kell 1 on teine paus, kus kühveldame sisse ülejäänu. Pauside pikkust seirame ise. Tööde ülevaatajad on küll olemas, aga nad käivad meie juures ainult paar korda päeva jooksul. Töö lõpeb siis, kui ise lõpetame, tavaliselt kell kolm või neli ja tundide arvestust peame ka ise pidama. Selle alusel makstakse reedeti palka.
Korjemeister Manni jälgides oleme Periga aru saanud, et tegemist on ääretult pingelise ja tähtsa tööga. Tihti tundub mulle Manni keskendunud ilmet nähes, et oleme mingil maailmapäästmismissioonil või ehitame vähemalt tuumapommi. Tõsise ilme oleme me kiiresti selgeks saanud ning tunnid mööduvad absoluutses vaikuses ja murekortsuga silmade vahel. Töökat matusemeeleolu aitab minu jaoks hoida ka see, et Mann mind piinava järjekindlusega ikka ja ainult “töönimega” ehk siis Mari-Liisiks kutsub.
Kui õunad otsa saavad, siis liigume Periga ilmselt soojemasse kohta. Täpsem plaan on välja joonistumas ja näib paljulubav. Aga sellest kõigest juba siis, kui aeg on käes. Seniks aga peate kannatama lõputut õunaloba.
Ärkame hommikul enne kuut, et majast välja saada pool seitse. Enne seitset jõuame farmi, kus meid ootab traktor haagisega, millel on kolm suurt kasti. Mann istub rooli, meie Periga hüppame kasti ja loksume tempoga 3 km/h oma õunapõõsaste suunas. Kohale jõudes võtab igaüks kõhu peal käiva korvi ja asub korjama.
Kaks esimest hommikut oli maa härmas ja õunad jääs. Tänane hommik rõõmustas meid uduvihmaga. Mul on lisaks aluspesule seljas 5 kihti ülariideid ja kahed püksid ehk siis praktiliselt kõik, mis mul üldse kaasas on. Kui päike juba natukene kõrgemal on, saab kihte vähemaks võtta.
Me töötame kolmekesi päris suures õunaaias, kus umbes kolm nädalat tagasi korjati ära toona valmis olnud ubinad. Meie ülesandeks on nüüd puud tühjaks korjata. Kõige kõrgemate õunte kättesaamiseks peab kikivarvuli tõusma, aga enamus õunu asub vähem kui pooleteise meetri kõrgusel. Ja neid on meeletult palju.. Minu Achilleuse kannaks on muidugi alaselg, mis selliste raskuste ja asenditega üldse rahul ei ole. Aga siiani on asi piirdunud tervisliku lihasevaluga ja ma loodan, et varsti on selg selle töö tarvis piisavalt treenitud. Per luges üle, et kõhukotti mahub umbes 105 õuna ning seda tassides on tunne üsna rase.
Kell kümme teeme esimese 15-minutilise pausi, kus vohmime sisse poole kaasavõetud toidust. Olen kolm päeva pastat söönud ja see töötab hästi. Kell 1 on teine paus, kus kühveldame sisse ülejäänu. Pauside pikkust seirame ise. Tööde ülevaatajad on küll olemas, aga nad käivad meie juures ainult paar korda päeva jooksul. Töö lõpeb siis, kui ise lõpetame, tavaliselt kell kolm või neli ja tundide arvestust peame ka ise pidama. Selle alusel makstakse reedeti palka.
Korjemeister Manni jälgides oleme Periga aru saanud, et tegemist on ääretult pingelise ja tähtsa tööga. Tihti tundub mulle Manni keskendunud ilmet nähes, et oleme mingil maailmapäästmismissioonil või ehitame vähemalt tuumapommi. Tõsise ilme oleme me kiiresti selgeks saanud ning tunnid mööduvad absoluutses vaikuses ja murekortsuga silmade vahel. Töökat matusemeeleolu aitab minu jaoks hoida ka see, et Mann mind piinava järjekindlusega ikka ja ainult “töönimega” ehk siis Mari-Liisiks kutsub.
Kui õunad otsa saavad, siis liigume Periga ilmselt soojemasse kohta. Täpsem plaan on välja joonistumas ja näib paljulubav. Aga sellest kõigest juba siis, kui aeg on käes. Seniks aga peate kannatama lõputut õunaloba.
esmaspäev, 16. mai 2011
Austraalia
Kui KLis hostelist lahkusime, sadas esimest korda vihma. Õhk oli elektrit täis ja halli taevast rebestasid pirakad välgunooled. Meid see muidugi kurvaks ei teinud, sest olime valmis kolimiseks 8 lennutunni kaugusele.
Lennujaama jõudsime suure varuga ja pääsesime tänu sellele sabades seismisest. Londonist Air Asiaga tulles oli meie käsipagas suure hoolega üle kaalutud (et oleks kindlasti ainult 1 kott ja mitte üle 7 kilo), aga nüüd sama firmat kasutades ei huvitanud see mitte kedagi. Oleks ma seda teadnud, oleks ma ilmselt julgemalt ostelnud. Ka seljakottides oleks meil võinud veel umbes 7 kilo olla. Aga väiksema hulga asjadega on muidugi rändurielu kergem elada.
Ostsime lennujaama poest külakostiks kaasa pudeli rummi ja sellega oli meil natuke segadust, sest teenindaja oli taaskord üks nendest, kelle inglise keelest me kumbki mitte midagi aru ei saanud, aga kes ise näis arvavat, et ta keeleoskus on laitmatu. Sain aru, et ta küsis, kuhu me lendame ja vastuseks andsin Austraalia. Siis küsis ta midagi, mis kõlas täpselt nagu “tu kookos?”. Palusin korrata. Ta pööritas silmi ja küsis sama asja. Ikka ei midagi. Kolmas kord ja ma proovisin jah-iga õnne. Töötas. Pudelit meile kaasa ei antud, siis selgus, et saame selle kätte alles oma väravast. Alles siis, kui ma lennukis istusin, sain ma aru, mida “kookos” tähendas - meie sihtpunkti Gold Coasti.
Meie lend väljus kohaliku aja järgi kell 21.25 ja kui õhtusöök söödud oli, kustutati tuled. Minul veel und ei olnud ning veetsin aega raamatu ning seriaalidega. Lõpuks panin muusika mängima ja üritasin magama jääda. Kui ma olin neljanda looni jõudnud, siis pandi tuled jälle põlema ja uneaeg oli läbi. Algas tavapärane trangel toidu- ja nännikärudega, samuti oli võimalus annetada Jaapani maavärinaohvritele. Ühesõnaga minu unest ei tulnudki mitte midagi välja. Täitsin ära oma immigratsioonikaardi ja jäin halvimat ootama. Lootsin, et mind lastakse piirilt üle kõikide nende ravimitega, mis mul kaasas olid (nii enda omad kui Manni tellimus). Samuti lootsin, et mul ei oleks kuskil midagi muud kahtlast, sest mu seljakott oli nii tihedalt pakitud, et oleks olnud tõeline piin seda lennujaamas uuesti teha.
Aga piirikontrollist saime võrdlemisi lihtsalt läbi. Käsipagasis soriti küll põhjalikult - isegi mu märkmikusse vaadati. Lisaks muidugi üsna detailiderohke vestlus. Aga ju me jätsime hea mulje, sest seljakotid läksid ainult läbi röntgeni ja valmis me olimegi. Mann ja Hando olid meil lennujaamas vastas ning ma võisin rahulikult auto tagaistmel tukkuda.
Tegime ühe peatuse Surfer’s Paradise’is, kus paterdasime põlvini ookeanivees. Eriti keegi ei ujunud, aga veetemperatuur oli tegelikult sama, mis keskmisel Eesti suvel. Vaade oli muidugi super. Pärast mõnusat hommikusööki algas reis sisemaale, mille ma peamiselt maha magasin. Paar korda tegin silmad lahti ka. Näiteks siis, kui Mann reidi käigus puhuma pandi.
Kui me Stanthorpe’i jõudsime, oli üks esimesi asju panka minna ja endale kohalik konto avada. Vaatamata sellele, et pangatöötaja käes oli minu pass ja ta kirjutas andmed sealt maha, suutis ta teha kaks viga minu nimes (no lisaks õ on niikuinii o, aga selle peale ma silma ei pilguta). Juhtisin sellele ka tema tähelepanu ja väidetavalt parandas ta selle vea, aga alla palus ta mul ikkagi kirjutada paberitele, kus mu nimi veel valesti oli.
Õhtust läksime sööma kohalikku Itaalia restorani, mis oli tõeliselt armas ja kodune. Reedeti on neil rootsi laud 30 dollari eest ja tõepoolest maitses enamus asju imeliselt. Õhtul läksin natuke pärast kümmet magama ja ei suutnud tõusta enne kui keskpäeval.
Pärast pikka und ja hommikust kooserdamist viis Mann meid Periga veiniistandusse, kus ta ise sügisel töötanud oli. Omanik oli lahke ja sõbralik ning Periga jätkus neil juttu kauemaks, kui selgus, et ta oli 70ndatel Rootsis üsna pikalt spetsialistina vasekaevandustes veetnud. Ta mäletas isegi natuke rootsi keelt ja linnu, kus ta käinud oli. Samal ajal mekkisime veine ja lõpuks ostsime päris mitu pudelt ka kaasa.
Õhtusöögiks oli meil kängururaguu (kõlab hästi, eks). Vajusin jälle päris vara ära ja magasin järgmisel päeval kella üheni. Päev läks jälle päris ruttu mööda (sest siin läheb väga vara pimedaks). Õhtul võtsime pudeli veini kaasa ja läksime Manniga pesumajja hängima. Pühapäeva õhtuti pole seal kedagi ja on hea rahulik vanu ajakirju lugeda. Aga see, miks meie majas pesumasinat ei ole, on natuke pikem jutt.
Me nüüd oleme Periga kaasüürilised ühes väga toredas majas, kus Mann&Co elavad juba vist üle viie kuu. Maja on seitsenurkne ja nii pole ka mitte ühelgi toal ainult nelja nurka. Majja elektriliine ei jookse vaid see saab oma energia päikesepatareidest. Kasutusel on ainult vihmavesi, mille tarvis on hoovi peal suured tsisternid. Ja heitvesi jookseb väikeste ussikeste juurde, kes seda puhastavad. Et ussikesi mitte tappa, ei tohi ka pesupulbrit kasutada ning lisaks võtab pesumasin palju elektrit. Samuti läheb siin talvel päris külmaks ja kütta saab peamiselt puudega. See kõik kokku on põhjuseks, miks see maja nii kaua müügis on olnud. Aga meie jaoks on see muidugi õnn. Omanikud on hipid, kes siin olles elavad hoovi peal treileris ning üritavad praegu kuskil kaugemal oma motelli käima panna.
Täna hommikul tõusin ma juba kell üheksa ja pärast hommikusööki õues koos hiire ja lindudega (need, kes teevad uskumatut R2-D2 häält..) asusin lugema ja päevitama. Ilm on täpselt selline, et päikese käes palav ei hakka, vaid on just täpselt parajalt soe. Otsisin endale mõnusa koha vuliseva ojakese kaldal ja veetsin seal paar õndsat tundi.
Ahjaa, eile õhtul nägin känguruid ka. Õigemini nägemiseks on seda palju nimetada, pigem ma aimasin, et need on kängurud, kes akna taga põõsastes kummaliselt röhitsesid ja ringi trampisid. Võis olla ka purjus naabrimees, mine neid austraallasi tea.
Aga täna panime end ka tööbüroos kirja ja saime vahetult pärast seda Mannilt kõne, et saame homme nendega samasse õunafarmi tööle. Järgmine käik oli aianduspoodi kummikute ja kinnaste järele ning siis toidupoodi, et homme tööle lõuna kaasa teha. Õhtul tähistasime veel Manni sünnipäeva, sõime Hando tehtud maitsvaid lambalihapalle ja kodust torti. Siis tegin endale suure hunniku tuunikalapastat kapparitega ja sellest peaks mulle jätkuma kohe kaheks päevaks. Ja nüüd magama, sest äratus on kell 6! Farmitöö, siit ma tulen :)
Lennujaama jõudsime suure varuga ja pääsesime tänu sellele sabades seismisest. Londonist Air Asiaga tulles oli meie käsipagas suure hoolega üle kaalutud (et oleks kindlasti ainult 1 kott ja mitte üle 7 kilo), aga nüüd sama firmat kasutades ei huvitanud see mitte kedagi. Oleks ma seda teadnud, oleks ma ilmselt julgemalt ostelnud. Ka seljakottides oleks meil võinud veel umbes 7 kilo olla. Aga väiksema hulga asjadega on muidugi rändurielu kergem elada.
Ostsime lennujaama poest külakostiks kaasa pudeli rummi ja sellega oli meil natuke segadust, sest teenindaja oli taaskord üks nendest, kelle inglise keelest me kumbki mitte midagi aru ei saanud, aga kes ise näis arvavat, et ta keeleoskus on laitmatu. Sain aru, et ta küsis, kuhu me lendame ja vastuseks andsin Austraalia. Siis küsis ta midagi, mis kõlas täpselt nagu “tu kookos?”. Palusin korrata. Ta pööritas silmi ja küsis sama asja. Ikka ei midagi. Kolmas kord ja ma proovisin jah-iga õnne. Töötas. Pudelit meile kaasa ei antud, siis selgus, et saame selle kätte alles oma väravast. Alles siis, kui ma lennukis istusin, sain ma aru, mida “kookos” tähendas - meie sihtpunkti Gold Coasti.
Meie lend väljus kohaliku aja järgi kell 21.25 ja kui õhtusöök söödud oli, kustutati tuled. Minul veel und ei olnud ning veetsin aega raamatu ning seriaalidega. Lõpuks panin muusika mängima ja üritasin magama jääda. Kui ma olin neljanda looni jõudnud, siis pandi tuled jälle põlema ja uneaeg oli läbi. Algas tavapärane trangel toidu- ja nännikärudega, samuti oli võimalus annetada Jaapani maavärinaohvritele. Ühesõnaga minu unest ei tulnudki mitte midagi välja. Täitsin ära oma immigratsioonikaardi ja jäin halvimat ootama. Lootsin, et mind lastakse piirilt üle kõikide nende ravimitega, mis mul kaasas olid (nii enda omad kui Manni tellimus). Samuti lootsin, et mul ei oleks kuskil midagi muud kahtlast, sest mu seljakott oli nii tihedalt pakitud, et oleks olnud tõeline piin seda lennujaamas uuesti teha.
Aga piirikontrollist saime võrdlemisi lihtsalt läbi. Käsipagasis soriti küll põhjalikult - isegi mu märkmikusse vaadati. Lisaks muidugi üsna detailiderohke vestlus. Aga ju me jätsime hea mulje, sest seljakotid läksid ainult läbi röntgeni ja valmis me olimegi. Mann ja Hando olid meil lennujaamas vastas ning ma võisin rahulikult auto tagaistmel tukkuda.
Tegime ühe peatuse Surfer’s Paradise’is, kus paterdasime põlvini ookeanivees. Eriti keegi ei ujunud, aga veetemperatuur oli tegelikult sama, mis keskmisel Eesti suvel. Vaade oli muidugi super. Pärast mõnusat hommikusööki algas reis sisemaale, mille ma peamiselt maha magasin. Paar korda tegin silmad lahti ka. Näiteks siis, kui Mann reidi käigus puhuma pandi.
Kui me Stanthorpe’i jõudsime, oli üks esimesi asju panka minna ja endale kohalik konto avada. Vaatamata sellele, et pangatöötaja käes oli minu pass ja ta kirjutas andmed sealt maha, suutis ta teha kaks viga minu nimes (no lisaks õ on niikuinii o, aga selle peale ma silma ei pilguta). Juhtisin sellele ka tema tähelepanu ja väidetavalt parandas ta selle vea, aga alla palus ta mul ikkagi kirjutada paberitele, kus mu nimi veel valesti oli.
Õhtust läksime sööma kohalikku Itaalia restorani, mis oli tõeliselt armas ja kodune. Reedeti on neil rootsi laud 30 dollari eest ja tõepoolest maitses enamus asju imeliselt. Õhtul läksin natuke pärast kümmet magama ja ei suutnud tõusta enne kui keskpäeval.
Pärast pikka und ja hommikust kooserdamist viis Mann meid Periga veiniistandusse, kus ta ise sügisel töötanud oli. Omanik oli lahke ja sõbralik ning Periga jätkus neil juttu kauemaks, kui selgus, et ta oli 70ndatel Rootsis üsna pikalt spetsialistina vasekaevandustes veetnud. Ta mäletas isegi natuke rootsi keelt ja linnu, kus ta käinud oli. Samal ajal mekkisime veine ja lõpuks ostsime päris mitu pudelt ka kaasa.
Õhtusöögiks oli meil kängururaguu (kõlab hästi, eks). Vajusin jälle päris vara ära ja magasin järgmisel päeval kella üheni. Päev läks jälle päris ruttu mööda (sest siin läheb väga vara pimedaks). Õhtul võtsime pudeli veini kaasa ja läksime Manniga pesumajja hängima. Pühapäeva õhtuti pole seal kedagi ja on hea rahulik vanu ajakirju lugeda. Aga see, miks meie majas pesumasinat ei ole, on natuke pikem jutt.
Me nüüd oleme Periga kaasüürilised ühes väga toredas majas, kus Mann&Co elavad juba vist üle viie kuu. Maja on seitsenurkne ja nii pole ka mitte ühelgi toal ainult nelja nurka. Majja elektriliine ei jookse vaid see saab oma energia päikesepatareidest. Kasutusel on ainult vihmavesi, mille tarvis on hoovi peal suured tsisternid. Ja heitvesi jookseb väikeste ussikeste juurde, kes seda puhastavad. Et ussikesi mitte tappa, ei tohi ka pesupulbrit kasutada ning lisaks võtab pesumasin palju elektrit. Samuti läheb siin talvel päris külmaks ja kütta saab peamiselt puudega. See kõik kokku on põhjuseks, miks see maja nii kaua müügis on olnud. Aga meie jaoks on see muidugi õnn. Omanikud on hipid, kes siin olles elavad hoovi peal treileris ning üritavad praegu kuskil kaugemal oma motelli käima panna.
Täna hommikul tõusin ma juba kell üheksa ja pärast hommikusööki õues koos hiire ja lindudega (need, kes teevad uskumatut R2-D2 häält..) asusin lugema ja päevitama. Ilm on täpselt selline, et päikese käes palav ei hakka, vaid on just täpselt parajalt soe. Otsisin endale mõnusa koha vuliseva ojakese kaldal ja veetsin seal paar õndsat tundi.
Ahjaa, eile õhtul nägin känguruid ka. Õigemini nägemiseks on seda palju nimetada, pigem ma aimasin, et need on kängurud, kes akna taga põõsastes kummaliselt röhitsesid ja ringi trampisid. Võis olla ka purjus naabrimees, mine neid austraallasi tea.
Aga täna panime end ka tööbüroos kirja ja saime vahetult pärast seda Mannilt kõne, et saame homme nendega samasse õunafarmi tööle. Järgmine käik oli aianduspoodi kummikute ja kinnaste järele ning siis toidupoodi, et homme tööle lõuna kaasa teha. Õhtul tähistasime veel Manni sünnipäeva, sõime Hando tehtud maitsvaid lambalihapalle ja kodust torti. Siis tegin endale suure hunniku tuunikalapastat kapparitega ja sellest peaks mulle jätkuma kohe kaheks päevaks. Ja nüüd magama, sest äratus on kell 6! Farmitöö, siit ma tulen :)
kolmapäev, 11. mai 2011
Süües langeb isu
Täna oli üsna udune päev. Ei, mitte meil, vaid ilm oli lihtsalt väga pilves. Kontrollisin hommikul, kas meil on mõni oluline vaatamisväärsus kahe silma vahele jäänud ja selgus, et olime väga edukad olnud. Ainus, mis kollektsioonist puudus, oli vaade kõrgustest. See tähendas siis kas silda Petronase kaksiktornide vahel või teletorni. Kuna taevasillale saab minna ainult varahommikul, siis jäi lauale torn.
Aga sinna me ei jõudnudki... Õigemini ilm oli selline, et otsustasime lõpuks mitte minna, sest eriti kaugele poleks selles udus niikuinii näinud. Vabanenud aja kasutasime iseendile.
Pärast eilset toidufiaskot (naha ja kontidega tükeldatud kana vesise nuudlisupi peal koos hirmsuurte kummiste seenelatakatega) hoidsime hiina köögist kõrvale ja valisime tai toidu. Menüüs nägi kõik jälle väga hea välja, aga kui taimetoitlasest Peri seene-riisi roa sees oli kana ja minu rohelised nuudlid miski jälgi kastme sees ringi ujusid, hakkasime mõlemad peaagu nutma. Vahetasime isegi omavahel road ära, aga miski ei aidanud. Siis märkasime seinal suurt kirja, et tegemist on tervisliku toiduga ja noogutasime mõistvalt. Nüüd oli lõplikult tõestatud, et tervislik aasia köök pole meie rida. Ja värske mahla sildi all prooviti meile ka mingit jama joota.
Kolasime kurvalt ringi ja otsustasime hoopis pediküüri kasuks. Selle me ka saime ja tundsime end taas pisut paremini. Aga proovimata oli kohalik magustoit...
Meie magustoidus pidi sisalduma roheliste ubade pastast tehtud nuudlid ja veetsime jälle üsna tükk aega seda otsides. Lõpuks leidsime koha, mis pakkus magustoitu roheliste nuudlitega. Võtsime suurelt reklaamitud magustoidu, mis oli söögikoha uhkuseks. Muidugi me aimasime juba halba, kui nägime asju, mis magustoidu sisse pandi, aga proovima ju peab. Hingasime sügavalt sisse ja välja ning asusime testima. Kõike ei suutnudki tuvastada, aga magustoit koosnes järgmistest osadest: pall vaniljejäätist, kõvasti purustatud jääd, kahte erinevat sorti marmelaaditükid, kahte sorti siirupit, oapasta, konservimais, soolased maapähklid ja punased neeruoad. Kas ma pean mainima, et me ei jõudnud selle kompoti söömisega just eriti kaugele?? Minu süda hakkas selle jama peale igatahes päris ilusti läikima. Põgenesime tagasi vaatamata ja siirdusime suures üksmeeles Starbucksi poole, et vähemalt üks normaalne kohvilaks saada. Rohkem me eksootiliste toitudega riskida ei julgenud. Kuna meil oli viimasel ajal ihuhoolduses rohkem vedanud, suundusime hoopis jala- ning õlamassaaži. Õnn ei jätnud meid selgi korral. Saime väga pädevad massöörid ja nautisime terve tunni. Suurel edulainel olles otsustasime ka juuksurisse minna ning väljusime ka sealt rahulolevatena.
Pole ime, et selliste toiduelamuste peale otsustas lõpuks ka mu kõht esimest korda reisi jooksul streikima hakata. Aga ei midagi hirmsat, olin juba tükk aega hullemakski valmis, sest jõime juba teisest päevast saati oma jooke jääga ja viimastel päevadel olin isegi hambapesuks kraanivett kasutanud.
Ja koduteel nägin lõpuks tänaval pirakat rotti ja veel ühte saba. Kohe seal kõrval kaklesid kolm hiiglaslikku prussakat toidu pärast. Ja keegi on mind viimastel päevadel natuke närinud, nii et mul on päris korralikud kublad. Kes ja millal, on suur müstika, sest teolt tabanud pole ma kedagi. Kahtlustan Peri, sest temal pole ühtegi kupla.
Homme õhtul läheb lennuk Austraalia poole, nii et järgmised muljed jõuavad siia ilmselt juba roheliselt mandrilt. Olge tublid!
Aga sinna me ei jõudnudki... Õigemini ilm oli selline, et otsustasime lõpuks mitte minna, sest eriti kaugele poleks selles udus niikuinii näinud. Vabanenud aja kasutasime iseendile.
Pärast eilset toidufiaskot (naha ja kontidega tükeldatud kana vesise nuudlisupi peal koos hirmsuurte kummiste seenelatakatega) hoidsime hiina köögist kõrvale ja valisime tai toidu. Menüüs nägi kõik jälle väga hea välja, aga kui taimetoitlasest Peri seene-riisi roa sees oli kana ja minu rohelised nuudlid miski jälgi kastme sees ringi ujusid, hakkasime mõlemad peaagu nutma. Vahetasime isegi omavahel road ära, aga miski ei aidanud. Siis märkasime seinal suurt kirja, et tegemist on tervisliku toiduga ja noogutasime mõistvalt. Nüüd oli lõplikult tõestatud, et tervislik aasia köök pole meie rida. Ja värske mahla sildi all prooviti meile ka mingit jama joota.
Kolasime kurvalt ringi ja otsustasime hoopis pediküüri kasuks. Selle me ka saime ja tundsime end taas pisut paremini. Aga proovimata oli kohalik magustoit...
Meie magustoidus pidi sisalduma roheliste ubade pastast tehtud nuudlid ja veetsime jälle üsna tükk aega seda otsides. Lõpuks leidsime koha, mis pakkus magustoitu roheliste nuudlitega. Võtsime suurelt reklaamitud magustoidu, mis oli söögikoha uhkuseks. Muidugi me aimasime juba halba, kui nägime asju, mis magustoidu sisse pandi, aga proovima ju peab. Hingasime sügavalt sisse ja välja ning asusime testima. Kõike ei suutnudki tuvastada, aga magustoit koosnes järgmistest osadest: pall vaniljejäätist, kõvasti purustatud jääd, kahte erinevat sorti marmelaaditükid, kahte sorti siirupit, oapasta, konservimais, soolased maapähklid ja punased neeruoad. Kas ma pean mainima, et me ei jõudnud selle kompoti söömisega just eriti kaugele?? Minu süda hakkas selle jama peale igatahes päris ilusti läikima. Põgenesime tagasi vaatamata ja siirdusime suures üksmeeles Starbucksi poole, et vähemalt üks normaalne kohvilaks saada. Rohkem me eksootiliste toitudega riskida ei julgenud. Kuna meil oli viimasel ajal ihuhoolduses rohkem vedanud, suundusime hoopis jala- ning õlamassaaži. Õnn ei jätnud meid selgi korral. Saime väga pädevad massöörid ja nautisime terve tunni. Suurel edulainel olles otsustasime ka juuksurisse minna ning väljusime ka sealt rahulolevatena.
Pole ime, et selliste toiduelamuste peale otsustas lõpuks ka mu kõht esimest korda reisi jooksul streikima hakata. Aga ei midagi hirmsat, olin juba tükk aega hullemakski valmis, sest jõime juba teisest päevast saati oma jooke jääga ja viimastel päevadel olin isegi hambapesuks kraanivett kasutanud.
Ja koduteel nägin lõpuks tänaval pirakat rotti ja veel ühte saba. Kohe seal kõrval kaklesid kolm hiiglaslikku prussakat toidu pärast. Ja keegi on mind viimastel päevadel natuke närinud, nii et mul on päris korralikud kublad. Kes ja millal, on suur müstika, sest teolt tabanud pole ma kedagi. Kahtlustan Peri, sest temal pole ühtegi kupla.
Homme õhtul läheb lennuk Austraalia poole, nii et järgmised muljed jõuavad siia ilmselt juba roheliselt mandrilt. Olge tublid!
teisipäev, 10. mai 2011
Endiselt KL
Kell on juba kaks öösel ja voodi ootab, nii et seekord tuleb lühidalt ja ülevaatlikult.
On möödunud kolm meeleolukat päeva. Oleme käinud koobastes linna piiril, kiiganud sisse paljudesse templitesse, jalutanud põhjalikult läbi nii Hiinalinna kui Väikese India, tutvunud ahvide, liblikate ja toitudega. Viimased kaks päeva on olnud üsna pilvised, nii et stiilselt valge olen ma endiselt. Naha kaudu väljutatud veeliitreid ei oska kahjuks kokku arvestada.
Täna otsustasime end massaažiga premeerida. Plaan oli lahti saada pingest õlgades, mis pole pärast nädalast puhkust ikka veel järele andnud. Meie eest otsustati aga ära, et õlamassaaži me ei saa, vaid et õige massaaž käib ikka üle keha. Ilmselt olin nii hullus seisus, et 40 minutist sai protseduuri käigus tund aega. Ega me väga ei protesteerinud. Mõnus oli ju. Ja aega jäi puudugi. Üks käsi ei saanudki midagi. Võibolla läheme homme jälle, sest nii odavat massaaži Austraalias kohe kindlasti ei saa.
Ja lõpetuseks üks märkus nii endale kui teistele - tervislik hiina toit on üts äraütlemata jõle asi.
On möödunud kolm meeleolukat päeva. Oleme käinud koobastes linna piiril, kiiganud sisse paljudesse templitesse, jalutanud põhjalikult läbi nii Hiinalinna kui Väikese India, tutvunud ahvide, liblikate ja toitudega. Viimased kaks päeva on olnud üsna pilvised, nii et stiilselt valge olen ma endiselt. Naha kaudu väljutatud veeliitreid ei oska kahjuks kokku arvestada.
Täna otsustasime end massaažiga premeerida. Plaan oli lahti saada pingest õlgades, mis pole pärast nädalast puhkust ikka veel järele andnud. Meie eest otsustati aga ära, et õlamassaaži me ei saa, vaid et õige massaaž käib ikka üle keha. Ilmselt olin nii hullus seisus, et 40 minutist sai protseduuri käigus tund aega. Ega me väga ei protesteerinud. Mõnus oli ju. Ja aega jäi puudugi. Üks käsi ei saanudki midagi. Võibolla läheme homme jälle, sest nii odavat massaaži Austraalias kohe kindlasti ei saa.
Ja lõpetuseks üks märkus nii endale kui teistele - tervislik hiina toit on üts äraütlemata jõle asi.
laupäev, 7. mai 2011
Kolmas
Kuala Lumpur, 7. mai
Ärge nüüd naerge... aga me veetsime täna terve päeva kaubanduskeskuses hängides. Veel rohkem ilmselt naerate, kui ma ütlen, et me ei ostnud kumbki mitte midagi. Või noh, ainult toitu ja elamusi.
Hommik algas sellega, et mina ei saanud jälle voodist välja, aga Per oli piisavalt sihikindel, et pool tundi päevitada. Nüüd on ta veendunud, et see on väga hea mõte ja homme ma ilmselt enam ei pääse. Siis lappasime reisijuhti ja saime paar head ideed. Lonely Planeti arvates tuli kindlasti külastada hiiglaslikku kaubanduskeskust, kuhu mahub ilma vaevata ka ameerika raudtee. No ja ma muidugi läksin kohe liimile, sest lõbustuspark on asi, mille peale mu silmad paratamatult põlema lähevad.
Selgus, et olime sellest hoonest juba mitmeid kordi mööda kõndinud, aga polnud taibanud sisse põigata. Tükk aega läks aega, et lõbustusparki leida. Aga tõesti - seal ta oli, läbi kolme korruse. Sõitsime raudteel, rammisime autodroomil ja keerlesime veel paaril karussellil. Viimane, mida me proovisime, läks meie sõidu ajal katki. Rohkem me oma õnne proovile ei tahtnud panna.
Meil oli paari asja vaja ka. No minul muidugi kõrvarõngaid ning fööni, Per otsis särki. Aga leidsime kino. Ostsime piletid pooleteise tunni pärast algavale seansile. Siis otsisime oma asju edasi. Aga leidsime hoopis varbasööjad kalad. Siis saime aru, mis mehelikke karjeid me enne kaugusest kuulsime. Loputasime jalad ja torkasime kalavanni. Kui kalad jalga tulemas nägid, panid nad end juba varakult ritta ja ma aimasin halba.. Päris raske oli alguses paigal istuda. Kui olime 20 minutit kalasöödaks olnud, kuivatati jalad ära ja järgnes 30 minutit joovastavat jalamassaaži. Kogu see lõbu maksis kokku 29 ringitit, mis on vähem kui 7 eurot. Siis oligi juba aeg kinno minna.
Koduteel peatusime väliõhukohvikus, popsutasime laupäeva õhtu puhul vesipiipu, jõime imehead kookose-jäätise kokteili ja sõime suure taldrikutäie erinevaid puuvilju. Lähedal mängis bänd vana rokiklassikat ja kõrval oli türklasest jäätisemüüja, kes jäätist lauldes serveeris ja hiiglasliku kulbiga aegajalt lehmakelli tagus.
Reisigiidist saime häid ideid ka järgmisteks päevadeks. Loodetavasti tulevad need vähemalt sama meeleolukad ja probleemidevabad. Eks annan teada.
Ärge nüüd naerge... aga me veetsime täna terve päeva kaubanduskeskuses hängides. Veel rohkem ilmselt naerate, kui ma ütlen, et me ei ostnud kumbki mitte midagi. Või noh, ainult toitu ja elamusi.
Hommik algas sellega, et mina ei saanud jälle voodist välja, aga Per oli piisavalt sihikindel, et pool tundi päevitada. Nüüd on ta veendunud, et see on väga hea mõte ja homme ma ilmselt enam ei pääse. Siis lappasime reisijuhti ja saime paar head ideed. Lonely Planeti arvates tuli kindlasti külastada hiiglaslikku kaubanduskeskust, kuhu mahub ilma vaevata ka ameerika raudtee. No ja ma muidugi läksin kohe liimile, sest lõbustuspark on asi, mille peale mu silmad paratamatult põlema lähevad.
Selgus, et olime sellest hoonest juba mitmeid kordi mööda kõndinud, aga polnud taibanud sisse põigata. Tükk aega läks aega, et lõbustusparki leida. Aga tõesti - seal ta oli, läbi kolme korruse. Sõitsime raudteel, rammisime autodroomil ja keerlesime veel paaril karussellil. Viimane, mida me proovisime, läks meie sõidu ajal katki. Rohkem me oma õnne proovile ei tahtnud panna.
Meil oli paari asja vaja ka. No minul muidugi kõrvarõngaid ning fööni, Per otsis särki. Aga leidsime kino. Ostsime piletid pooleteise tunni pärast algavale seansile. Siis otsisime oma asju edasi. Aga leidsime hoopis varbasööjad kalad. Siis saime aru, mis mehelikke karjeid me enne kaugusest kuulsime. Loputasime jalad ja torkasime kalavanni. Kui kalad jalga tulemas nägid, panid nad end juba varakult ritta ja ma aimasin halba.. Päris raske oli alguses paigal istuda. Kui olime 20 minutit kalasöödaks olnud, kuivatati jalad ära ja järgnes 30 minutit joovastavat jalamassaaži. Kogu see lõbu maksis kokku 29 ringitit, mis on vähem kui 7 eurot. Siis oligi juba aeg kinno minna.
Koduteel peatusime väliõhukohvikus, popsutasime laupäeva õhtu puhul vesipiipu, jõime imehead kookose-jäätise kokteili ja sõime suure taldrikutäie erinevaid puuvilju. Lähedal mängis bänd vana rokiklassikat ja kõrval oli türklasest jäätisemüüja, kes jäätist lauldes serveeris ja hiiglasliku kulbiga aegajalt lehmakelli tagus.
Reisigiidist saime häid ideid ka järgmisteks päevadeks. Loodetavasti tulevad need vähemalt sama meeleolukad ja probleemidevabad. Eks annan teada.
reede, 6. mai 2011
Teine
Kuala Lumpur, 6. mai
Täna oli meil ilus plaan tõusta üles üheksa paiku. Jajah. Kumbki meist ei suutnud ärgata. Kui kell oli juba 11, kargas Per aegajalt oma voodist välja ja teatas, et nüüd on küll viimane aeg. Ma nõustusin, aga see oli ka kõik.. Kell oli lõpuks üks, kui hommikusi toimetusi tegema hakkasime.
Kuna oli niikuinii kõige palavam aeg, siis ega me välja minekuga liialt ei kiirustanud. Kuigi siin on selline temperatuur, et higistad niikuinii, need paar kraadi siia-sinna pole üldse olulised. Päikese käes on muidugi kõige hullem ja sinna me pole veel ka roninud. Ma olen niisiis endiselt kartuliidu värvi. Aga Peril on plaan enne Austraaliasse minekut päevitus hankida ja ta ähvardas mu homme hommikupoolikul hosteli päikeseterrassile vedada. Eks siis paistab, kumb enne tabab, kas päikesepõletus või kuumarabandus.
Positiivne on see, et meil on toas väga korralik kliimaseade ja samuti leiab kuumuse eest varju linna peal liikudes. Tegime täna päris korraliku ringi ja nüüd suudan ma siin juba täitsa hästi orienteeruda, kuna minu õlul on kogu navigeerimine. Ühistransporti me polegi veel proovinud, sest see linn sobib suurepäraselt ka jalgsi liiklemiseks ja tänaval igav ei hakka - kogu aeg on midagi uudistada. Teede ületamisega peab muidugi ettevaatlik olema - ka siin on vasakpoolne liiklus. Lisaks ei hoolita just liiga palju foorituledest ja muudest taolistest pisiasjadest, eriti kehtib see muidugi motorollerijuhtide puhul ning neid siin juba jagub.
Veel mõni päev ja ma ilmselt tunnen end siin juba päris koduselt. Kõik on üsna nii, nagu ma ette kujutasin ja olen oma puhkusega väga rahul. Olgu, natuke palav on tõesti, aga seda paremini maitseb värskelt pressitud mahl või jääjook varjulises kohvikus. Rõõmu teeb seegi, et kõigil tundub palav olevat ja minu uued kangelannad on naised mustades burkades.
Täna oli meil ilus plaan tõusta üles üheksa paiku. Jajah. Kumbki meist ei suutnud ärgata. Kui kell oli juba 11, kargas Per aegajalt oma voodist välja ja teatas, et nüüd on küll viimane aeg. Ma nõustusin, aga see oli ka kõik.. Kell oli lõpuks üks, kui hommikusi toimetusi tegema hakkasime.
Kuna oli niikuinii kõige palavam aeg, siis ega me välja minekuga liialt ei kiirustanud. Kuigi siin on selline temperatuur, et higistad niikuinii, need paar kraadi siia-sinna pole üldse olulised. Päikese käes on muidugi kõige hullem ja sinna me pole veel ka roninud. Ma olen niisiis endiselt kartuliidu värvi. Aga Peril on plaan enne Austraaliasse minekut päevitus hankida ja ta ähvardas mu homme hommikupoolikul hosteli päikeseterrassile vedada. Eks siis paistab, kumb enne tabab, kas päikesepõletus või kuumarabandus.
Positiivne on see, et meil on toas väga korralik kliimaseade ja samuti leiab kuumuse eest varju linna peal liikudes. Tegime täna päris korraliku ringi ja nüüd suudan ma siin juba täitsa hästi orienteeruda, kuna minu õlul on kogu navigeerimine. Ühistransporti me polegi veel proovinud, sest see linn sobib suurepäraselt ka jalgsi liiklemiseks ja tänaval igav ei hakka - kogu aeg on midagi uudistada. Teede ületamisega peab muidugi ettevaatlik olema - ka siin on vasakpoolne liiklus. Lisaks ei hoolita just liiga palju foorituledest ja muudest taolistest pisiasjadest, eriti kehtib see muidugi motorollerijuhtide puhul ning neid siin juba jagub.
Veel mõni päev ja ma ilmselt tunnen end siin juba päris koduselt. Kõik on üsna nii, nagu ma ette kujutasin ja olen oma puhkusega väga rahul. Olgu, natuke palav on tõesti, aga seda paremini maitseb värskelt pressitud mahl või jääjook varjulises kohvikus. Rõõmu teeb seegi, et kõigil tundub palav olevat ja minu uued kangelannad on naised mustades burkades.
neljapäev, 5. mai 2011
Esimene sissekanne
Tallinn, 2. - 3. mai
Esmaspäeva õhtu oli tõepoolest viimane hetk oma asju pakkima hakata. Siinkohal ei mõtle ma muidugi seljakotti, vaid kogu oma kodu. Jah, ma olin oma minekust teadlik juba pisut enam kui neli kuud, kuid kõik, mis on vähegi võimalik, tuleb teha ju viimasel sekundil. Seekord olin ma aga hammustamas suuremat tükki, kui ma alla suutsin neelata. Lend läks teisipäeval kell 12.40 ja olin sinisilmselt broneerinud endale hommikuks veel ARKis sõidueksami aja. Magasin sel ööl alla kolme tunni, kuid olin siiski kindel, et pean oma viimast võimalust lubade saamiseks kasutama. Takso tuli pisut kauem, kui planeeritud. Kella üheksaks sõidavad paljud inimesed tööle. Tulemus oli see, et ma ei jõudnud eksamile. Aga ma jõudsin oluliselt rohkem pakkida... Täpselt üks tund jäi muidugi puudu. Nagu alati. Seljakott sai komplekteeritud minutitega.
Mu vend, kelle õlule kogu mu kola, pesemata pann ja kummalise sisuga kastid jäid, oli õnneks mõistev. Ilmselgelt polnud ta midagi muud oodanudki. See ongi perekonna pluss.
Lennujaamas olime ka asjalikud. Ikka, et kaks aastat on ju lihtsalt korraks nuusata. Nägin turvakontrolli oodates endisi töökaaslasi ka, aga kaotasin nad hiljem silmist ja olin juba liiga kapsas, et üldse suhelda. Kui lennuk Tallinnast õhku tõusis, kripeldas hinge peal veel nii mõnigi asi. Aga “load game” pole minu meelehärmiks võimalik. Tuleb lihtsalt edasi minna. Ja leppida faktiga, et mõnest oma veast ei õpi ilmselt elu lõpuni.
London, 3. - 4. mai
Inglismaa rõõmustas mind sooja tuulega, mis tõi ninna pärnaõite mesise lõhna. See oli nii ootamatu pärast pikka külma talve, ja pärast sellist tervitust olin ma kindel, et edasi saab kõik ainult paremaks minna. See tunne kadus alles siis, kui ma ootasin pagasilindi ääres ja avastasin ühel hetkel, et seisan ihuüksi... Mõte kaduma läinud asjadest ei meeldinud mulle põrmugi. Lõpuks selgus, et miskipärast oli mu kott saadetud lindile, kust harilikult tulevad lapsekärud ja golfikotid ning mina sain kergendatult ohata. Nüüd tuli veel ära oodata reisikaaslane Rootsist ja asuda siis teele Londonit avastama.
Kohe pärast tervitust teatasin Perile, et ma olen magamata ja söömata ning ta peab juhtimise enda peale võtma. Väsimus mõjub alati väga rängalt ka minu verbaalsetele võimetele, aga õnneks suutsime kahepeale edukalt bussiga linna jõuda. Olime eelnevalt välja vaadanud ühe hosteli ja asusime seda otsima.
Kõndides selgus, et tänu mu asjade pakkimatusele oli tegemist paraja piinaga. Seljakott oli reguleerimata ja käsipagas (sõbranna meisterdatud hiiglaslik kott, kärbestega) talumatult raske (aitäh, kallis onupoeg, selle toeka tellise eest). Kohale aitas see, et linn oli võrratu ja inimesed ilusad. Hostelis oli õnneks ruumi ka.
Järgmine siht oli muidugi söök. Ma teadsin, et kohaks peab olema pubi. Et söögiks peab olema fish and ships. Et joogiks peab olema külm siider. Ma sain kõik, mida soovida oskasin, kohast nimega “Paddingtoni uhkus” ja olin ülimalt rahul. Kui lõpetasime, oli kell kohaliku aja järgi üheksa läbi, aga magama ei raatsinud veel ju minna. Hyde park oli juba suletud, aga tegime pika ringi ümber pargi. Pargi lääneküljes asuvad häärberid olid ööpimeduses väga võluvad. Enamus olid saatkonnahooned ja proovisin mõistatada, mis on mis. Üldiselt olid nad tõepoolest oma peremeeste nägu.
Hommikul läks päris kaua aega, et otsustada kuidas ja kuhu me liikuma peaksime. Pakkisin oma kotid ümber, saime paar vihjet meiega ühes toas ööbinud inglaselt, kirjutasime end välja ja sõitsime metrooga Toweri juurde. Kui kindlus ja sild üle olid vaadatud, tegime väikse kohvipausi ja sõitsime siis metrooga Westminsterisse.
Ma olen vaimustunud, kui lihtne on Londonis turist olla. Metroo on mugav ja arusaadav, tänavanimed on suured, viidad tõepoolest aitavad ja pakutav informatsioon on nauditav. Lisaks on kõik inimesed abivalmis, suhtlemisaltid ja naeratavad. Linn on suur, aga sõbralikult. Ma lähen sinna tagasi.
Kuala Lumpur, 5. mai
Et Malaisia suurimasse linna jõuda, oli vaja lennata (õigemini istuda) rohkem kui 12 tundi. Harilikult pole mul sõiduvahendites magamisega mingit probleemi, aga seekord polnud eriti undki, ilmselt avaldub nii minu muidu olematu sõidupalavik. Paariks tunniks lasin ehk silma kinni. Lend möödus viperusteta ja pärastlõunal olime kohal.
Lennukist välja astudes oli tunne, nagu keegi oleks töötava fööni näkku suunanud. Väljas oli +34 kraadi, kuid mina astusin maale villaste sokkidega. Lennukis oli ju külm olnud...
Seisime päris kaua sabas, et saada luba maalepääsuks. Kõigilt võeti elektroonilised sõrmejäljed ja mitte kõik ei suutnud nende andmisega hakkama saada. Oli üks aasia päritolu noor naine, kellel paluti vist viis korda protseduuri korrata, sest ta ei saanud vaatamata pildile ja seletustele aru, kuidas oma sõrmed asetada või siis ei suutnud neid parajalt kaua paigal hoida. Eks ta oli lühike ka ja ei näinud hästi leti pealegi. Meil oli vaade parem ja probleeme polnud.
Buss kesklinna ja taksoga hostelisse. Siin on mõnus. Toas on korralik kliimaseade, on soe vesi ja kiire wifi. Tegime linna peal ka esimese ringi, sest magama ei saa ju liiga vara minna. Proovime kohe õigesse aega (ehk siis viis tundi Eesti ajast ees) sukelduda. Tundub, et ehk lähebki õnneks. Sattusime juba hiinalinna ka ja ma tõdesin suure heameelega, et mõned aastad tagasi Egiptuses saadud kõva kool on mind tüütuste vastu üsna immuunseks muutnud. Eks nad on siin tagasihoidlikumad ka. Igatahes, käik tõestas, et siin linnas võib nädalakese veeta küll. Ehk harjub isegi kuumuse ja vürtsise toiduga pika peale ära.
Kell on kümme läbi ja ma arvan, et suurepärane aeg kiireks dušiks ja magama minekuks. Kosutavat und on hädasti vaja, sest vastuvõtus küsis teenindaja minu käest juba, kas mu silmad rohkem lahti ei lähegi. Kui juba tõeline pilusilm nii küsib, siis ilmselt olen ma palju väsinum, kui ma ise arugi saan.
Esmaspäeva õhtu oli tõepoolest viimane hetk oma asju pakkima hakata. Siinkohal ei mõtle ma muidugi seljakotti, vaid kogu oma kodu. Jah, ma olin oma minekust teadlik juba pisut enam kui neli kuud, kuid kõik, mis on vähegi võimalik, tuleb teha ju viimasel sekundil. Seekord olin ma aga hammustamas suuremat tükki, kui ma alla suutsin neelata. Lend läks teisipäeval kell 12.40 ja olin sinisilmselt broneerinud endale hommikuks veel ARKis sõidueksami aja. Magasin sel ööl alla kolme tunni, kuid olin siiski kindel, et pean oma viimast võimalust lubade saamiseks kasutama. Takso tuli pisut kauem, kui planeeritud. Kella üheksaks sõidavad paljud inimesed tööle. Tulemus oli see, et ma ei jõudnud eksamile. Aga ma jõudsin oluliselt rohkem pakkida... Täpselt üks tund jäi muidugi puudu. Nagu alati. Seljakott sai komplekteeritud minutitega.
Mu vend, kelle õlule kogu mu kola, pesemata pann ja kummalise sisuga kastid jäid, oli õnneks mõistev. Ilmselgelt polnud ta midagi muud oodanudki. See ongi perekonna pluss.
Lennujaamas olime ka asjalikud. Ikka, et kaks aastat on ju lihtsalt korraks nuusata. Nägin turvakontrolli oodates endisi töökaaslasi ka, aga kaotasin nad hiljem silmist ja olin juba liiga kapsas, et üldse suhelda. Kui lennuk Tallinnast õhku tõusis, kripeldas hinge peal veel nii mõnigi asi. Aga “load game” pole minu meelehärmiks võimalik. Tuleb lihtsalt edasi minna. Ja leppida faktiga, et mõnest oma veast ei õpi ilmselt elu lõpuni.
London, 3. - 4. mai
Inglismaa rõõmustas mind sooja tuulega, mis tõi ninna pärnaõite mesise lõhna. See oli nii ootamatu pärast pikka külma talve, ja pärast sellist tervitust olin ma kindel, et edasi saab kõik ainult paremaks minna. See tunne kadus alles siis, kui ma ootasin pagasilindi ääres ja avastasin ühel hetkel, et seisan ihuüksi... Mõte kaduma läinud asjadest ei meeldinud mulle põrmugi. Lõpuks selgus, et miskipärast oli mu kott saadetud lindile, kust harilikult tulevad lapsekärud ja golfikotid ning mina sain kergendatult ohata. Nüüd tuli veel ära oodata reisikaaslane Rootsist ja asuda siis teele Londonit avastama.
Kohe pärast tervitust teatasin Perile, et ma olen magamata ja söömata ning ta peab juhtimise enda peale võtma. Väsimus mõjub alati väga rängalt ka minu verbaalsetele võimetele, aga õnneks suutsime kahepeale edukalt bussiga linna jõuda. Olime eelnevalt välja vaadanud ühe hosteli ja asusime seda otsima.
Kõndides selgus, et tänu mu asjade pakkimatusele oli tegemist paraja piinaga. Seljakott oli reguleerimata ja käsipagas (sõbranna meisterdatud hiiglaslik kott, kärbestega) talumatult raske (aitäh, kallis onupoeg, selle toeka tellise eest). Kohale aitas see, et linn oli võrratu ja inimesed ilusad. Hostelis oli õnneks ruumi ka.
Järgmine siht oli muidugi söök. Ma teadsin, et kohaks peab olema pubi. Et söögiks peab olema fish and ships. Et joogiks peab olema külm siider. Ma sain kõik, mida soovida oskasin, kohast nimega “Paddingtoni uhkus” ja olin ülimalt rahul. Kui lõpetasime, oli kell kohaliku aja järgi üheksa läbi, aga magama ei raatsinud veel ju minna. Hyde park oli juba suletud, aga tegime pika ringi ümber pargi. Pargi lääneküljes asuvad häärberid olid ööpimeduses väga võluvad. Enamus olid saatkonnahooned ja proovisin mõistatada, mis on mis. Üldiselt olid nad tõepoolest oma peremeeste nägu.
Hommikul läks päris kaua aega, et otsustada kuidas ja kuhu me liikuma peaksime. Pakkisin oma kotid ümber, saime paar vihjet meiega ühes toas ööbinud inglaselt, kirjutasime end välja ja sõitsime metrooga Toweri juurde. Kui kindlus ja sild üle olid vaadatud, tegime väikse kohvipausi ja sõitsime siis metrooga Westminsterisse.
Ma olen vaimustunud, kui lihtne on Londonis turist olla. Metroo on mugav ja arusaadav, tänavanimed on suured, viidad tõepoolest aitavad ja pakutav informatsioon on nauditav. Lisaks on kõik inimesed abivalmis, suhtlemisaltid ja naeratavad. Linn on suur, aga sõbralikult. Ma lähen sinna tagasi.
Kuala Lumpur, 5. mai
Et Malaisia suurimasse linna jõuda, oli vaja lennata (õigemini istuda) rohkem kui 12 tundi. Harilikult pole mul sõiduvahendites magamisega mingit probleemi, aga seekord polnud eriti undki, ilmselt avaldub nii minu muidu olematu sõidupalavik. Paariks tunniks lasin ehk silma kinni. Lend möödus viperusteta ja pärastlõunal olime kohal.
Lennukist välja astudes oli tunne, nagu keegi oleks töötava fööni näkku suunanud. Väljas oli +34 kraadi, kuid mina astusin maale villaste sokkidega. Lennukis oli ju külm olnud...
Seisime päris kaua sabas, et saada luba maalepääsuks. Kõigilt võeti elektroonilised sõrmejäljed ja mitte kõik ei suutnud nende andmisega hakkama saada. Oli üks aasia päritolu noor naine, kellel paluti vist viis korda protseduuri korrata, sest ta ei saanud vaatamata pildile ja seletustele aru, kuidas oma sõrmed asetada või siis ei suutnud neid parajalt kaua paigal hoida. Eks ta oli lühike ka ja ei näinud hästi leti pealegi. Meil oli vaade parem ja probleeme polnud.
Buss kesklinna ja taksoga hostelisse. Siin on mõnus. Toas on korralik kliimaseade, on soe vesi ja kiire wifi. Tegime linna peal ka esimese ringi, sest magama ei saa ju liiga vara minna. Proovime kohe õigesse aega (ehk siis viis tundi Eesti ajast ees) sukelduda. Tundub, et ehk lähebki õnneks. Sattusime juba hiinalinna ka ja ma tõdesin suure heameelega, et mõned aastad tagasi Egiptuses saadud kõva kool on mind tüütuste vastu üsna immuunseks muutnud. Eks nad on siin tagasihoidlikumad ka. Igatahes, käik tõestas, et siin linnas võib nädalakese veeta küll. Ehk harjub isegi kuumuse ja vürtsise toiduga pika peale ära.
Kell on kümme läbi ja ma arvan, et suurepärane aeg kiireks dušiks ja magama minekuks. Kosutavat und on hädasti vaja, sest vastuvõtus küsis teenindaja minu käest juba, kas mu silmad rohkem lahti ei lähegi. Kui juba tõeline pilusilm nii küsib, siis ilmselt olen ma palju väsinum, kui ma ise arugi saan.
Tellimine:
Postitused (Atom)