Teine

Kuala Lumpur, 6. mai

Täna oli meil ilus plaan tõusta üles üheksa paiku. Jajah. Kumbki meist ei suutnud ärgata. Kui kell oli juba 11, kargas Per aegajalt oma voodist välja ja teatas, et nüüd on küll viimane aeg. Ma nõustusin, aga see oli ka kõik.. Kell oli lõpuks üks, kui hommikusi toimetusi tegema hakkasime.

Kuna oli niikuinii kõige palavam aeg, siis ega me välja minekuga liialt ei kiirustanud. Kuigi siin on selline temperatuur, et higistad niikuinii, need paar kraadi siia-sinna pole üldse olulised. Päikese käes on muidugi kõige hullem ja sinna me pole veel ka roninud. Ma olen niisiis endiselt kartuliidu värvi. Aga Peril on plaan enne Austraaliasse minekut päevitus hankida ja ta ähvardas mu homme hommikupoolikul hosteli päikeseterrassile vedada. Eks siis paistab, kumb enne tabab, kas päikesepõletus või kuumarabandus.

Positiivne on see, et meil on toas väga korralik kliimaseade ja samuti leiab kuumuse eest varju linna peal liikudes. Tegime täna päris korraliku ringi ja nüüd suudan ma siin juba täitsa hästi orienteeruda, kuna minu õlul on kogu navigeerimine. Ühistransporti me polegi veel proovinud, sest see linn sobib suurepäraselt ka jalgsi liiklemiseks ja tänaval igav ei hakka - kogu aeg on midagi uudistada. Teede ületamisega peab muidugi ettevaatlik olema - ka siin on vasakpoolne liiklus. Lisaks ei hoolita just liiga palju foorituledest ja muudest taolistest pisiasjadest, eriti kehtib see muidugi motorollerijuhtide puhul ning neid siin juba jagub.

Veel mõni päev ja ma ilmselt tunnen end siin juba päris koduselt. Kõik on üsna nii, nagu ma ette kujutasin ja olen oma puhkusega väga rahul. Olgu, natuke palav on tõesti, aga seda paremini maitseb värskelt pressitud mahl või jääjook varjulises kohvikus. Rõõmu teeb seegi, et kõigil tundub palav olevat ja minu uued kangelannad on naised mustades burkades.