Esimene sissekanne

Tallinn, 2. - 3. mai

Esmaspäeva õhtu oli tõepoolest viimane hetk oma asju pakkima hakata. Siinkohal ei mõtle ma muidugi seljakotti, vaid kogu oma kodu. Jah, ma olin oma minekust teadlik juba pisut enam kui neli kuud, kuid kõik, mis on vähegi võimalik, tuleb teha ju viimasel sekundil. Seekord olin ma aga hammustamas suuremat tükki, kui ma alla suutsin neelata. Lend läks teisipäeval kell 12.40 ja olin sinisilmselt broneerinud endale hommikuks veel ARKis sõidueksami aja. Magasin sel ööl alla kolme tunni, kuid olin siiski kindel, et pean oma viimast võimalust lubade saamiseks kasutama. Takso tuli pisut kauem, kui planeeritud. Kella üheksaks sõidavad paljud inimesed tööle. Tulemus oli see, et ma ei jõudnud eksamile. Aga ma jõudsin oluliselt rohkem pakkida... Täpselt üks tund jäi muidugi puudu. Nagu alati. Seljakott sai komplekteeritud minutitega.

Mu vend, kelle õlule kogu mu kola, pesemata pann ja kummalise sisuga kastid jäid, oli õnneks mõistev. Ilmselgelt polnud ta midagi muud oodanudki. See ongi perekonna pluss.

Lennujaamas olime ka asjalikud. Ikka, et kaks aastat on ju lihtsalt korraks nuusata. Nägin turvakontrolli oodates endisi töökaaslasi ka, aga kaotasin nad hiljem silmist ja olin juba liiga kapsas, et üldse suhelda. Kui lennuk Tallinnast õhku tõusis, kripeldas hinge peal veel nii mõnigi asi. Aga “load game” pole minu meelehärmiks võimalik. Tuleb lihtsalt edasi minna. Ja leppida faktiga, et mõnest oma veast ei õpi ilmselt elu lõpuni.

London, 3. - 4. mai

Inglismaa rõõmustas mind sooja tuulega, mis tõi ninna pärnaõite mesise lõhna. See oli nii ootamatu pärast pikka külma talve, ja pärast sellist tervitust olin ma kindel, et edasi saab kõik ainult paremaks minna. See tunne kadus alles siis, kui ma ootasin pagasilindi ääres ja avastasin ühel hetkel, et seisan ihuüksi... Mõte kaduma läinud asjadest ei meeldinud mulle  põrmugi. Lõpuks selgus, et miskipärast oli mu kott saadetud lindile, kust harilikult tulevad lapsekärud ja golfikotid ning mina sain kergendatult ohata. Nüüd tuli veel ära oodata reisikaaslane Rootsist ja asuda siis teele Londonit avastama.

Kohe pärast tervitust teatasin Perile, et ma olen magamata ja söömata ning ta peab juhtimise enda peale võtma. Väsimus mõjub alati väga rängalt ka minu verbaalsetele võimetele, aga õnneks suutsime kahepeale edukalt bussiga linna jõuda. Olime eelnevalt välja vaadanud ühe hosteli ja asusime seda otsima.

Kõndides selgus, et tänu mu asjade pakkimatusele oli tegemist paraja piinaga. Seljakott oli reguleerimata ja käsipagas (sõbranna meisterdatud hiiglaslik kott, kärbestega) talumatult raske (aitäh, kallis onupoeg, selle toeka tellise eest). Kohale aitas see, et linn oli võrratu ja inimesed ilusad. Hostelis oli õnneks ruumi ka.

Järgmine siht oli muidugi söök. Ma teadsin, et kohaks peab olema pubi. Et söögiks peab olema fish and ships. Et joogiks peab olema külm siider. Ma sain kõik, mida soovida oskasin, kohast nimega “Paddingtoni uhkus” ja olin ülimalt rahul. Kui lõpetasime, oli kell kohaliku aja järgi üheksa läbi, aga magama ei raatsinud veel ju minna. Hyde park oli juba suletud, aga tegime pika ringi ümber pargi. Pargi lääneküljes asuvad häärberid olid ööpimeduses väga võluvad. Enamus olid saatkonnahooned ja proovisin mõistatada, mis on mis. Üldiselt olid nad tõepoolest oma peremeeste nägu.

Hommikul läks päris kaua aega, et otsustada kuidas ja kuhu me liikuma peaksime. Pakkisin oma kotid ümber, saime paar vihjet meiega ühes toas ööbinud inglaselt, kirjutasime end välja ja sõitsime metrooga Toweri juurde. Kui kindlus ja sild üle olid vaadatud, tegime väikse kohvipausi ja sõitsime siis metrooga Westminsterisse.

Ma olen vaimustunud, kui lihtne on Londonis turist olla. Metroo on mugav ja arusaadav, tänavanimed on suured, viidad tõepoolest aitavad ja pakutav informatsioon on nauditav. Lisaks on kõik inimesed abivalmis, suhtlemisaltid ja naeratavad. Linn on suur, aga sõbralikult. Ma lähen sinna tagasi.

Kuala Lumpur, 5. mai

Et Malaisia suurimasse linna jõuda, oli vaja lennata (õigemini istuda) rohkem kui 12 tundi. Harilikult pole mul sõiduvahendites magamisega mingit probleemi, aga seekord polnud eriti undki, ilmselt avaldub nii minu muidu olematu sõidupalavik. Paariks tunniks lasin ehk silma kinni. Lend möödus viperusteta ja pärastlõunal olime kohal.

Lennukist välja astudes oli tunne, nagu keegi oleks töötava fööni näkku suunanud. Väljas oli +34 kraadi, kuid mina astusin maale villaste sokkidega. Lennukis oli ju külm olnud...

Seisime päris kaua sabas, et saada luba maalepääsuks. Kõigilt võeti elektroonilised sõrmejäljed ja mitte kõik ei suutnud nende andmisega hakkama saada. Oli üks aasia päritolu noor naine, kellel paluti vist viis korda protseduuri korrata, sest ta ei saanud vaatamata pildile ja seletustele aru, kuidas oma sõrmed asetada või siis ei suutnud neid parajalt kaua paigal hoida. Eks ta oli lühike ka ja ei näinud hästi leti pealegi. Meil oli vaade parem ja probleeme polnud.

Buss kesklinna ja taksoga hostelisse. Siin on mõnus. Toas on korralik kliimaseade, on soe vesi ja kiire wifi. Tegime linna peal ka esimese ringi, sest magama ei saa ju liiga vara minna. Proovime kohe õigesse aega (ehk siis viis tundi Eesti ajast ees) sukelduda. Tundub, et ehk lähebki õnneks. Sattusime juba hiinalinna ka ja ma tõdesin suure heameelega, et mõned aastad tagasi Egiptuses saadud kõva kool on mind tüütuste vastu üsna immuunseks muutnud. Eks nad on siin tagasihoidlikumad ka. Igatahes, käik tõestas, et siin linnas võib nädalakese veeta küll. Ehk harjub isegi kuumuse ja vürtsise toiduga pika peale ära.

Kell on kümme läbi ja ma arvan, et suurepärane aeg kiireks dušiks ja magama minekuks. Kosutavat und on hädasti vaja, sest vastuvõtus küsis teenindaja minu käest juba, kas mu silmad rohkem lahti ei lähegi. Kui juba tõeline pilusilm nii küsib, siis ilmselt olen ma palju väsinum, kui ma ise arugi saan.