Austraalia

Kui KLis hostelist lahkusime, sadas esimest korda vihma. Õhk oli elektrit täis ja halli taevast rebestasid pirakad välgunooled. Meid see muidugi kurvaks ei teinud, sest olime valmis kolimiseks 8 lennutunni kaugusele.

Lennujaama jõudsime suure varuga ja pääsesime tänu sellele sabades seismisest. Londonist Air Asiaga tulles oli meie käsipagas suure hoolega üle kaalutud (et oleks kindlasti ainult 1 kott ja mitte üle 7 kilo), aga nüüd sama firmat kasutades ei huvitanud see mitte kedagi. Oleks ma seda teadnud, oleks ma ilmselt julgemalt ostelnud. Ka seljakottides oleks meil võinud veel umbes 7 kilo olla. Aga väiksema hulga asjadega on muidugi rändurielu kergem elada.

Ostsime lennujaama poest külakostiks kaasa pudeli rummi ja sellega oli meil natuke segadust, sest teenindaja oli taaskord üks nendest, kelle inglise keelest me kumbki mitte midagi aru ei saanud, aga kes ise näis arvavat, et ta keeleoskus on laitmatu. Sain aru, et ta küsis, kuhu me lendame ja vastuseks andsin Austraalia. Siis küsis ta midagi, mis kõlas täpselt nagu “tu kookos?”. Palusin korrata. Ta pööritas silmi ja küsis sama asja. Ikka ei midagi. Kolmas kord ja ma proovisin jah-iga õnne. Töötas. Pudelit meile kaasa ei antud, siis selgus, et saame selle kätte alles oma väravast. Alles siis, kui ma lennukis istusin, sain ma aru, mida “kookos” tähendas - meie sihtpunkti Gold Coasti.

Meie lend väljus kohaliku aja järgi kell 21.25 ja kui õhtusöök söödud oli, kustutati tuled. Minul veel und ei olnud ning veetsin aega raamatu ning seriaalidega. Lõpuks panin muusika mängima ja üritasin magama jääda. Kui ma olin neljanda looni jõudnud, siis pandi tuled jälle põlema ja uneaeg oli läbi. Algas tavapärane trangel toidu- ja nännikärudega, samuti oli võimalus annetada Jaapani maavärinaohvritele. Ühesõnaga minu unest ei tulnudki mitte midagi välja. Täitsin ära oma immigratsioonikaardi ja jäin halvimat ootama. Lootsin, et mind lastakse piirilt üle kõikide nende ravimitega, mis mul kaasas olid (nii enda omad kui Manni tellimus). Samuti lootsin, et mul ei oleks kuskil midagi muud kahtlast, sest mu seljakott oli nii tihedalt pakitud, et oleks olnud tõeline piin seda lennujaamas uuesti teha.

Aga piirikontrollist saime võrdlemisi lihtsalt läbi. Käsipagasis soriti küll põhjalikult - isegi mu märkmikusse vaadati. Lisaks muidugi üsna detailiderohke vestlus. Aga ju me jätsime hea mulje, sest seljakotid läksid ainult läbi röntgeni ja valmis me olimegi. Mann ja Hando olid meil lennujaamas vastas ning ma võisin rahulikult auto tagaistmel tukkuda.

Tegime ühe peatuse Surfer’s Paradise’is, kus paterdasime põlvini ookeanivees. Eriti keegi ei ujunud, aga veetemperatuur oli tegelikult sama, mis keskmisel Eesti suvel. Vaade oli muidugi super. Pärast mõnusat hommikusööki algas reis sisemaale, mille ma peamiselt maha magasin. Paar korda tegin silmad lahti ka. Näiteks siis, kui Mann reidi käigus puhuma pandi.

Kui me Stanthorpe’i jõudsime, oli üks esimesi asju panka minna ja endale kohalik konto avada. Vaatamata sellele, et pangatöötaja käes oli minu pass ja ta kirjutas andmed sealt maha, suutis ta teha kaks viga minu nimes (no lisaks õ on niikuinii o, aga selle peale ma silma ei pilguta). Juhtisin sellele ka tema tähelepanu ja väidetavalt parandas ta selle vea, aga alla palus ta mul ikkagi kirjutada paberitele, kus mu nimi veel valesti oli.

Õhtust läksime sööma kohalikku Itaalia restorani, mis oli tõeliselt armas ja kodune. Reedeti on neil rootsi laud 30 dollari eest ja tõepoolest maitses enamus asju imeliselt. Õhtul läksin natuke pärast kümmet magama ja ei suutnud tõusta enne kui keskpäeval.

Pärast pikka und ja hommikust kooserdamist viis Mann meid Periga veiniistandusse, kus ta ise sügisel töötanud oli. Omanik oli lahke ja sõbralik ning Periga jätkus neil juttu kauemaks, kui selgus, et ta oli 70ndatel Rootsis üsna pikalt spetsialistina vasekaevandustes veetnud. Ta mäletas isegi natuke rootsi keelt ja linnu, kus ta käinud oli. Samal ajal mekkisime veine ja lõpuks ostsime päris mitu pudelt ka kaasa.

Õhtusöögiks oli meil kängururaguu (kõlab hästi, eks). Vajusin jälle päris vara ära ja magasin järgmisel päeval kella üheni. Päev läks jälle päris ruttu mööda (sest siin läheb väga vara pimedaks). Õhtul võtsime pudeli veini kaasa ja läksime Manniga pesumajja hängima. Pühapäeva õhtuti pole seal kedagi ja on hea rahulik vanu ajakirju lugeda. Aga see, miks meie majas pesumasinat ei ole, on natuke pikem jutt.

Me nüüd oleme Periga kaasüürilised ühes väga toredas majas, kus Mann&Co elavad juba vist üle viie kuu. Maja on seitsenurkne ja nii pole ka mitte ühelgi toal ainult nelja nurka. Majja elektriliine ei jookse vaid see saab oma energia päikesepatareidest. Kasutusel on ainult vihmavesi, mille tarvis on hoovi peal suured tsisternid. Ja heitvesi jookseb väikeste ussikeste juurde, kes seda puhastavad. Et ussikesi mitte tappa, ei tohi ka pesupulbrit kasutada ning lisaks võtab pesumasin palju elektrit. Samuti läheb siin talvel päris külmaks ja kütta saab peamiselt puudega. See kõik kokku on põhjuseks, miks see maja nii kaua müügis on olnud. Aga meie jaoks on see muidugi õnn. Omanikud on hipid, kes siin olles elavad hoovi peal treileris ning üritavad praegu kuskil kaugemal oma motelli käima panna.

Täna hommikul tõusin ma juba kell üheksa ja pärast hommikusööki õues koos hiire ja lindudega (need, kes teevad uskumatut R2-D2 häält..) asusin lugema ja päevitama. Ilm on täpselt selline, et päikese käes palav ei hakka, vaid on just täpselt parajalt soe. Otsisin endale mõnusa koha vuliseva ojakese kaldal ja veetsin seal paar õndsat tundi.

Ahjaa, eile õhtul nägin känguruid ka. Õigemini nägemiseks on seda palju nimetada, pigem ma aimasin, et need on kängurud, kes akna taga põõsastes kummaliselt röhitsesid ja ringi trampisid. Võis olla ka purjus naabrimees, mine neid austraallasi tea.

Aga täna panime end ka tööbüroos kirja ja saime vahetult pärast seda Mannilt kõne, et saame homme nendega samasse õunafarmi tööle. Järgmine käik oli aianduspoodi kummikute ja kinnaste järele ning siis toidupoodi, et homme tööle lõuna kaasa teha. Õhtul tähistasime veel Manni sünnipäeva, sõime Hando tehtud maitsvaid lambalihapalle ja kodust torti. Siis tegin endale suure hunniku tuunikalapastat kapparitega ja sellest peaks mulle jätkuma kohe kaheks päevaks. Ja nüüd magama, sest äratus on kell 6! Farmitöö, siit ma tulen :)