neljapäev, 19. mai 2011

Õunad. Ja veel õunu

Minu kaks nädalat puhkust on saanud karmi lõpu - õunafarmis käib tõsine töö. Olen kolme päeva jooksul kirja saanud 25 töötundi ja hakkan tempoga vaikselt harjuma. Täna jaksan teile isegi natuke muljetada, eelmised kaks õhtut olin täiesti audis.

Ärkame hommikul enne kuut, et majast välja saada pool seitse. Enne seitset jõuame farmi, kus meid ootab traktor haagisega, millel on kolm suurt kasti. Mann istub rooli, meie Periga hüppame kasti ja loksume tempoga 3 km/h oma õunapõõsaste suunas. Kohale jõudes võtab igaüks kõhu peal käiva korvi ja asub korjama.

Kaks esimest hommikut oli maa härmas ja õunad jääs. Tänane hommik rõõmustas meid uduvihmaga. Mul on lisaks aluspesule seljas 5 kihti ülariideid ja kahed püksid ehk siis praktiliselt kõik, mis mul üldse kaasas on. Kui päike juba natukene kõrgemal on, saab kihte vähemaks võtta.

Me töötame kolmekesi päris suures õunaaias, kus umbes kolm nädalat tagasi korjati ära toona valmis olnud ubinad. Meie ülesandeks on nüüd puud tühjaks korjata. Kõige kõrgemate õunte kättesaamiseks peab kikivarvuli tõusma, aga enamus õunu asub vähem kui pooleteise meetri kõrgusel. Ja neid on meeletult palju.. Minu Achilleuse kannaks on muidugi alaselg, mis selliste raskuste ja asenditega üldse rahul ei ole. Aga siiani on asi piirdunud tervisliku lihasevaluga ja ma loodan, et varsti on selg selle töö tarvis piisavalt treenitud. Per luges üle, et kõhukotti mahub umbes 105 õuna ning seda tassides on tunne üsna rase.

Kell kümme teeme esimese 15-minutilise pausi, kus vohmime sisse poole kaasavõetud toidust. Olen kolm päeva pastat söönud ja see töötab hästi. Kell 1 on teine paus, kus kühveldame sisse ülejäänu. Pauside pikkust seirame ise. Tööde ülevaatajad on küll olemas, aga nad käivad meie juures ainult paar korda päeva jooksul. Töö lõpeb siis, kui ise lõpetame, tavaliselt kell kolm või neli ja tundide arvestust peame ka ise pidama. Selle alusel makstakse reedeti palka.

Korjemeister Manni jälgides oleme Periga aru saanud, et tegemist on ääretult pingelise ja tähtsa tööga. Tihti tundub mulle Manni keskendunud ilmet nähes, et oleme mingil maailmapäästmismissioonil või ehitame vähemalt tuumapommi. Tõsise ilme oleme me kiiresti selgeks saanud ning tunnid mööduvad absoluutses vaikuses ja murekortsuga silmade vahel. Töökat matusemeeleolu aitab minu jaoks hoida ka see, et Mann mind piinava järjekindlusega ikka ja ainult “töönimega” ehk siis Mari-Liisiks kutsub.

Kui õunad otsa saavad, siis liigume Periga ilmselt soojemasse kohta. Täpsem plaan on välja joonistumas ja näib paljulubav. Aga sellest kõigest juba siis, kui aeg on käes. Seniks aga peate kannatama lõputut õunaloba.

1 kommentaar:

Ti ütles ...

Ah, kullake, kus sa ometi oled, need ubinad on suisa tapva loomuga seal ju!