Süües langeb isu

Täna oli üsna udune päev. Ei, mitte meil, vaid ilm oli lihtsalt väga pilves. Kontrollisin hommikul, kas meil on mõni oluline vaatamisväärsus kahe silma vahele jäänud ja selgus, et olime väga edukad olnud. Ainus, mis kollektsioonist puudus, oli vaade kõrgustest. See tähendas siis kas silda Petronase kaksiktornide vahel või teletorni. Kuna taevasillale saab minna ainult varahommikul, siis jäi lauale torn.

Aga sinna me ei jõudnudki... Õigemini ilm oli selline, et otsustasime lõpuks mitte minna, sest eriti kaugele poleks selles udus niikuinii näinud. Vabanenud aja kasutasime iseendile.

Pärast eilset toidufiaskot (naha ja kontidega tükeldatud kana vesise nuudlisupi peal koos hirmsuurte kummiste seenelatakatega) hoidsime hiina köögist kõrvale ja valisime tai toidu. Menüüs nägi kõik jälle väga hea välja, aga kui taimetoitlasest Peri seene-riisi roa sees oli kana ja minu rohelised nuudlid miski jälgi kastme sees ringi ujusid, hakkasime mõlemad peaagu nutma. Vahetasime isegi omavahel road ära, aga miski ei aidanud. Siis märkasime seinal suurt kirja, et tegemist on tervisliku toiduga ja noogutasime mõistvalt. Nüüd oli lõplikult tõestatud, et tervislik aasia köök pole meie rida. Ja värske mahla sildi all prooviti meile ka mingit jama joota.

Kolasime kurvalt ringi ja otsustasime hoopis pediküüri kasuks. Selle me ka saime ja tundsime end taas pisut paremini. Aga proovimata oli kohalik magustoit...

Meie magustoidus pidi sisalduma roheliste ubade pastast tehtud nuudlid ja veetsime jälle üsna tükk aega seda otsides. Lõpuks leidsime koha, mis pakkus magustoitu roheliste nuudlitega. Võtsime suurelt reklaamitud magustoidu, mis oli söögikoha uhkuseks. Muidugi me aimasime juba halba, kui nägime asju, mis magustoidu sisse pandi, aga proovima ju peab. Hingasime sügavalt sisse ja välja ning asusime testima. Kõike ei suutnudki tuvastada, aga magustoit koosnes järgmistest osadest: pall vaniljejäätist, kõvasti purustatud jääd, kahte erinevat sorti marmelaaditükid, kahte sorti siirupit, oapasta, konservimais, soolased maapähklid ja punased neeruoad. Kas ma pean mainima, et me ei jõudnud selle kompoti söömisega just eriti kaugele?? Minu süda hakkas selle jama peale igatahes päris ilusti läikima. Põgenesime tagasi vaatamata ja siirdusime suures üksmeeles Starbucksi poole, et vähemalt üks normaalne kohvilaks saada. Rohkem me eksootiliste toitudega riskida ei julgenud. Kuna meil oli viimasel ajal ihuhoolduses rohkem vedanud, suundusime hoopis jala- ning õlamassaaži. Õnn ei jätnud meid selgi korral. Saime väga pädevad massöörid ja nautisime terve tunni. Suurel edulainel olles otsustasime ka juuksurisse minna ning väljusime ka sealt rahulolevatena.

Pole ime, et selliste toiduelamuste peale otsustas lõpuks ka mu kõht esimest korda reisi jooksul streikima hakata. Aga ei midagi hirmsat, olin juba tükk aega hullemakski valmis, sest jõime juba teisest päevast saati oma jooke jääga ja viimastel päevadel olin isegi hambapesuks kraanivett kasutanud.

Ja koduteel nägin lõpuks tänaval pirakat rotti ja veel ühte saba. Kohe seal kõrval kaklesid kolm hiiglaslikku prussakat toidu pärast. Ja keegi on mind viimastel päevadel natuke närinud, nii et mul on päris korralikud kublad. Kes ja millal, on suur müstika, sest teolt tabanud pole ma kedagi. Kahtlustan Peri, sest temal pole ühtegi kupla.

Homme õhtul läheb lennuk Austraalia poole, nii et järgmised muljed jõuavad siia ilmselt juba roheliselt mandrilt. Olge tublid!