Olen endiselt Milduras ja viinamarjahooaeg on täies hoos. Olen nüüd töötanud paar nädalat farmis, kus kasvavad viinamarjad. Segadust on olnud kõvasti, sest farmi eesotsas on alkohoolikust endine veoautojuht, kellele kogu krempel selgelt üle jõu käib. Vana farmer suri mõnda aega tagasi ja poeg on viinapuud üsna metsikuks lasknud.
Alguses töötasime umbkeelsele hindust alltöövõtjale, kes mitte millegi tegemise eest meie palgast pea 20 protsenti enda tasku pistis. Siis sai farmi manager aru, et selline süsteem on täiesti tarbetu, selgitas seda ka omanikule, hindu lasti lahti ning meie hakkasime otse farmile tööd tegema. Aga kogu selle segaduse tõttu oli mitmeid päevi, kus me üldse tööd teha ei saanud. Manager Kevin surus läbi päris paljud muudatused, et töö korralikult toimima saada ja näeb üldse kõvasti vaeva, et selle aasta saak ikka korjatud saaks. Farmer loobib muidugi vastavalt tujule kaikaid kodarasse ja maksab Kevinile kogu selle rassimise eest täiesti naeruväärset tunnipalka, mis jääb alla kõikide tunnipalkade, mida mina siiani Austraalias saanud olen. Aga Kevin muretseb ja teeb, sest tal on hea süda.
Nüüd siis on uus jama - sajab vihma ja see on väga halb asi, kui püüad midagi õues kuivatada. Kui veel peaks kohe pärast vihmast aega kuumaks minema, siis on oht, et kogu saak läheb mädanema. Mulle tähendaks see tööst ilma jäämist. Loodetavasti alates homsest ei saja ja me ilmselt peame andma oma parima, et põllud võimalikult kiiresti tühjaks korjata.
Vihm tähendab seda, et mitte ükski farm ei tööta ja alkoholilembelises tööhostelis on lahti läinud tõeline põrgu. Siin hostelis on vähemalt pooled elanikest iirlased ja see pole mingi müüt, et nad joovad nagu loomad. Värava peal on meil muidugi uhkelt silt, et alkoholi tarbimine on keelatud, aga tegelikkuses keegi ei hooli. Siin on ka oma kanepidiiler ja pilve tõmbamine toimub täiesti avalikult. Suitsetajad on muidugi enamasti vaiksed ja rahulikud, mida ei saa teps mitte öelda alkoholitarvitajate kohta. Joogiks on enamasti ikka odav valge vein, mida müüakse 4,4 liitrises pakis. Hommikul (noh, lõunal) pärast ärkamist ostetakse lähimast poest natuke süüa ja pakk veini ja see pakk koos topsiga on truu kaaslane terveks ülejäänud päevaks ja pooleks ööks.
Täis peaga tuleb muidugi palju häid mõtteid. Sellel nädalal näiteks vedasid kaks iirlast kihla, kumb suudab kiiremini kaks liitrit veini alla kulistada. Võiduajaks oli pisut alla kahe minuti ja võitjaks armas blond tütarlaps. Poiss, kes kaotas, peab nüüd minema tätoveerija juurde ja tindiga võitja nime oma kannikale laskma kirjutada. Täna kuulsin, et mu enda Iiri tüdrukust toakaaslane sõlmis sarnase kihlveo, paari päeva pärast saab siis järjekordselt imetleda, kuidas alkohol kurku kaob ja sealt jälle välja purskub ja jälle kaob ja jälle... oeh.
Ega see vein nii hea ei ole, et ta ilma sundimiseta alla läheks päevast päeva. Siis on väga palju erinevaid mänge, mis jooma utsitavad. Kõige populaarsemad on kõiksugu kaardimängud, järgnevad teatejooksud ja beer-pong, kus tuleb ping-pongi pall vastasvõistkonna topsi visata. Tihti rändab ringi ka pesulõks, mida üksteisele salaja riiete külge üritatakse sokutada. Kui see õnnestub, siis peab tähelepanematu karistuseks muidugi tassitäie oma jooki jooma.
Öösiti käib üsna vilgas elu, nii et olen endagi magamisajad pisut ümber korraldanud. Magan peaagu iga päev päevaund, sest siis on hea vaikne ja kui parasjagu ei saja, on väljas nii palav, et seal niikuinii olla ei taha. Õhtuti lähen siis selle võrra hiljem magama ja kui tööd on, siis tuleb ärgata enne päiksetõusu, et esimeste koidukiirtega kohe tööd alustada. Varaommikune aeg on kõige mõnusam, juba paari tunniga läheb tavaliselt juba päris soojaks. Pilvitutel päevadel on kell üks juba nii palav, et see aeglustab tublisti tööd ja tuleb pidevalt pause teha, et vett juua. Temperatuur tõuseb pärastlõunaks tublisti üle kolmekümne ja püsib vahel kolmekümne ringis veel tunde pärast päikseloojangut. Intensiivne päike väsitab üsna ära, kuigi viinamarjade korjamine on ilmselt üks kergemaid töid, mida ma siin teinud olen. Mõnel lapil on viinapuud nii viletsalt tagasi lõigatud, et siis väsitab see džunglis rassimine ära ja ämbri täiskorjamine läheb väga aeglaselt. Palka saame me aga selle pealt, kui palju ämbreid suudame täis korjata ja täiesti võimatu on ennustada, milline tasu nädala lõpus ootab. Igasuguste tagasilöökide tõttu olen ma siiani pidanud elama üsna peost suhu ja alles ei jää midagi. Mujale minemiseks oleks vaja pisut algkapitali, mida aga üldse kohe ei kogune. Raske on ka kohale minemata kuskil mujal tööd saada.
Nii et ainus positiivne asi ongi see, et töö on vähemalt lihtne. Mina pole suuri ämblikke seal ka siiani näinud, kuigi väidetavalt neid seal ikka liigub. Olen hoopis näinud viinapuudel elavaid imearmsaid ja üsna kartmatuid hiiri ning suuri seltsivaid sisalikke. Teistes farmides töötavad poisid on öelnud, et nemad on näinud punaselgseid mürgiämblikke, aga neile vist meeldivad niisked kohad. Loodan, et nad nüüd vihmaga kuskilt välja ei roni. Ämblikuhammustus on päris kole asi, kui tal pikalt olla lasta. Nimelt ühel iirlasel läks näpp mädanema ja läks arsti juurde, kes vaatas üle ka tal jala peal juba tükk aega olnud koleda haava, mis osutus ämblikuhammustuseks. Poiss ise ei teadnudki, oli selle saanud juba poolteist kuud tagasi ja ei lasknud ennast väga häirida. Aga ma võin kinnitada, et see nägi ikka väga kole välja. Raviks on antibiootikumikuur. Kui ei ravi, siis võib mürk pikapeale erinevate elundite tööd hakata häirima.
Ahjaa, kui ma Mildurasse tulin, siis oli hostelis 4 eestlast. Lõbustasin ennast paar esimest päeva peitusemänguga ja ei läinud neile nimme tere ütlema, vaid tegin oma parimat pokkerinägu, kui nad mu lähedal eesti keeles rääkisid. Nad olid kuulnud, et Eesti tüdruk on saabunud ja see tegi mu mängu veel lõbusamaks. Kolm poissi on nüüd ära läinud ja üks vana olija tagasi tulnud. Nii et praeguse seisuga on kolm eestlast ja linna peal on veel mõned, ühte nägin klubis.
Loodan, et järgmisel korral on mul oma elust paremaid uudiseid. Seniks aga püüan siin oma (kainet) mõistust mitte kaotada. Õnneks kõvakettal veel filme jagub ja aegajalt satub mõni raamat ka näppu, nii et alkohoolikut minust veel ei saa. Siinseid asukaid vaadates on mul hea meel, et meie korjatud viinamarjadest rosinad saavad.
