reede, 20. aprill 2012

Uued tuuled

Mildura saak on nüüdseks korjatud ja mina liikunud elama ja töötama uude osariiki. Viinamarjade korjamine tegi mu ainult vaesemaks ja nüüd olen ma kohas, kus tõesti ka raha kogunema peaks. Aga kõigest järgemööda.

Meie farmi viinamarjapõllud ei läinud üldse roosilisemaks. Pigem oli üha raskem ja raskem omadega plussi tulla. Ega mujalgi lood väga head ei olnud - mõned farmerid lasid saagil halvaks minna, sest peamine transiidimaantee oli ajuti üleujutatud ja vett kardeti ka Milduras. Õnneks käitus jõgi Mildura lähistel üsna viisakalt ja eelmise aasta sademete rekordid jäid ületamata.

Otsustasime kolme saksa tüdrukuga jõud ühendada ja Perthi sõita, sest hooaeg oli läbi saamas ja asjad said minna ainult halvemaks. Farmi manager palus meid saagikoristuse lõpuni jääda ja farmer pakkus meile elamiseks oma maja, kus me ei pidanud majutuskulusid maksma ja võisime olla niikaua, kuni saabub soodne võimalus minekuks. Farmer ise maja niikuinii palju ei kasutanud, peamiselt ööbis ema või ämma juures, kes mõlemad sobivalt üle põllu elasid.

Maja oli päris hirmsas seisus. Paar nädalat varem olid 4 meie kaastöötajat terve päeva majas koristanud, nii et enne oli see palju hullemas seisus, aga ega seal eriti mugav ikkagi ei olnud. Näiteks elasid ühe seina sees mesilased ja neil oli sissepääs ka tuppa, millel muidugi ust ei olnud. Vannitoal ka ei olnud. Ja WC kardina taga elas suur rasvane ämblik. Mille tegi hullemaks asjaolu, et WC-s polnud tuld... Aga seal oli vähemalt mitu voodit ja oluliselt rahulikum elu kui hostelis.

Meie esialgne plaan oli reisida suure karavanautoga, aga see osutus üsna keerukaks ja kulukaks mõtteks ning meil oli vaja reisida võimalikult odavalt. Lõpuks leidsime internetist reisikaaslased - prantslased, kes olid minemas oma transpordiga Adelaide’ist Perthi. Sõitsime kahe saksa tüdrukuga Adelaide’i ja kohtusime järgmisel päeval oma uue reisiseltskonnaga. Tuli välja, et olime üsna palju üksteistest mööda rääkinud, mis ei ole muidugi just väga suur üllatus prantslastega inglise keeles suheldes.

Prantslased on Austraalias üsna kehva mainega ja nendega reisides sain väga hästi aru, miks. Esimesel korral koos supermarketisse minnes ütlesid nad meile, et me ei kulutaks oma raha toidu peale, jätku me see nende mureks. Kui ma neid krevette küsimas nägin, olin ma väga üllatunud. Kui ma seda väljendasin, siis vaatas mu reisikaaslane Jana mind muigega ja küsis, kas ma tõesti usun, et nad kavatsevad oma ostude eest maksta. Tema oli Austraalias olles juba prantslastega koos elanud ja teadis, kuidas asjad käivad.

Meie reis oli tõepoolest üsna odav - olime viiekesi ühes autos, mis tähendas üsna väikest bensiinikulu, me magasime telkides ja sõime ühiselt. Prantslased tegid ja arutasid plaane prantsuse keeles, meile selgitati asju ainult siis, kui spetsiaalselt küsisime. Lisaks saime tihti natuke valesti aru. Vahel jagasid poisid meile ellujäämisnippe - näiteks kuidas supermarketite prügikastidest toitu leida või kus makstakse 250 dollarit kaamera ees masturbeerimise eest.

Vaiksel neljapäeval sattusime maanteel lauskontrolli, kõik juhid pandi puhuma. Meie auto pääses probleemideta läbi, sest taipasime õigel hetkel juhti vahetada ja sokutasime viisaka saksa tüdruku rooli. Teisel autol nii hästi ei läinud ja nemad viibati kõrvale, sest alkomeeter piiksatas. Teistkordsel puhumisel tunnistati joove lubatuks, aga lisaks juhile kontrolliti ka kolme teist inimest autos ja kahe jaoks tähendas see seikluste lõppu Austraalias, sest üks neist oli kuu aega riigis illegaalselt viibinud ja teine juba seitse.

Tänu sellele vahejuhtumile ja tühjaks saanud autoakule jõudsime Perhi lähedale Fremantle’isse alles 11 päeva pärast rännaku algust. Kokku oli läbitud üle 3000 kilomeetri. Fremantle oli väga armas linnake ja suurlinn Perth on sealt ainult poole tunni rongisõidu kaugusel. Otsustasime sinna jääda ja jäime ootama lihavõttepühade lõppu, et siis tööd hakata otsima. Esimese öö ööbisime hostelis, aga järgmisel hommikul kolisime välja ja hakkasime Janaga otsima kohta, kus nii palju raha ei kuluks. Leidsime internetist kuulutuse ja sattusime väga huvitava austraallase juurde, kes oli nädal varem otsustanud hakata pakkuma majutust alles ehitatavas majas. Õigemini oli ta otsustanud teha suure juurdeehituse juba olemasolevale majale, aga sellest oli valmis ainult kelder. Kelder polnud aga rõske koobas, vaid kolm suurt avarat ruumi, mille põrandatel olid madratsid. Seljakotireisijaid peatus seal kümne ringis. Öö oli täpselt poole odavam kui hostelis, aga selle eest tuli leppida nii mõnegi asjaga. Näiteks sellega, et majaperemees oli otsustanud vanni kööki panna ja seega ei saanud süüa teha, kui keegi end pesi ja vastupidi. Aga inimesed olid kõik väga toredad ja majaperemees müstiliselt filosoofiline, eriti pärast paari klaasi veini.

Pärast pühade lõppu läks ainult paar päeva, et saada endale see töö, mida ma tahtsin - müüja teemajas. Esmaspäeva hommikul vara alustasin bussiga teekonda ja pärast pea 12 tundi rännakut jõudsin oma uude elukohta - Mount Magnetisse. Järgmisel päeval oli juba esimene tööpäev ja homme pean töötama üksi, mis teeb mind üsna murelikuks. Pean müüma kütust, tarbekaupu ja toitu, võtma toidutellimusi, toitu lauda kandma ja koristama. Mul on neli erinevat kaardiaparaati, mis kõik töötavad pisut erinevalt ja kassaaparaat, mis on üsna tobeda süsteemiga. Lisaks on paljudel firmadel avatud arved ja ma pean pidevalt kliente teenindes suutma jälgida, kes parasjagu kus tangib (10 erinevat tankimiskohta) ja suutma öelda, milline masin maksmata lahkus. Nagu öeldud, pean homme kõige selle kõigega täiesti üksi žonglöörima ja ma ei usu, et ma täna öösel hästi magan. Aga kui ma sellest eluga välja peaks tulema, siis olen ma küll enda üle uhke. Mount Magnet võib küll olla väga väike, aga teemajas on vaiksed hetked küll väga haruldased.

Internetti saan ma siin raamatukogus ning kohvikus, mis on avatud teisipäevast neljapäevani ja ainult kella kaheni päeval. Mu telefonioperaator siin ei levi, aga sellest pole midagi, sest ma unustasin oma telefoni Fremantle’isse. Eile ostsin endale äratuskella, kaks eelmist varahommikut (vahetus algas kell kuus) ärkasin üles puhtalt hirmu najal.

Hoidke mulle pöialt, et ma oma tööga kiiresti sina-peale saaksin, sest mulle täitsa meeldib siin. Jääksin paariks kuuks ja lahkuksin oluliselt paranenud finantsseisuga. Ja Eestis saaksin suviti farmis ja talviti kassapidajana töötada. Juhuu!

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Pean sulle lisaks pöialdele ka varbaid. Tõsimeeli ja innukalt!

Anonüümne ütles ...

Nii tubli oled Liisu :)
kalli,
mann

Anonüümne ütles ...

Õnne kah! Ei teagi kas Õnnesoovituvi leidis üles.
Võimalik, et mitte, sest telefon jäi kuhugi maha.
Siis saad siit.
S