On kartulivõtu aeg. On kevad

Hostelis käib elu tavapärast rada - inimesed tulevad ja lähevad, päevad veedetakse põllul ja nädalavahetused pubis. Töödejuhataja on jumal ja temast sõltub, kes teenib ja kes nälgib. Per ja meie auto on juba viis nädalat Bundabergist kaugel seigelnud, nüüd hakkavad ringiga juba tagasi jõudma. Mis siis saab, ma veel ei tea.

Mandariinide pakkimise hooaeg on möödas ja 24 tööpäeva pakkimisliinide ääres ka. Hetkel töötan farmis, kus ma sorteerin kartuleid või lõikan maguskartulite vääte, et nendest istutamise järel uued maguskartuli taimed kasvaksid. Ülemused on väga inimlikud ja töö ei murra konti, aga kahjuks pole tööd igaks päevaks. Liiguvad kuulujutud, et varsti vajatakse neljakümment korjajat tomatifarmi, aga siin ei tasu midagi uskuda enne, kui tööpäev juba seljataga ja palgaraha kontol.

Pärast Peri lahkumist olen ma palju rohkem suhelnud teiste hosteli elanikega ja leidnud mitmeid uusi ja värvikaid sõpru. Kahjuks on paljud neist juba siit ära ka rännanud, kuid mõnega on kokku lepitud uus kohtumispaik, mõni on lubanud tulla külla ja kõikide tegemistel saab silma peal hoida Facebookis.

Nii mõnelegi võib tunduda kummaline, et ma olen nii pikka aega juba ühes kohas olnud, kuigi võiksin olla juba tuhandete kilomeetrite kaugusel ja näha imelisi asju. Aga küll ma jõuan sinna ka, praegu on mul inimeste nautimise periood ja siin on selleks suurepärased võimalused. Ma olen kuulnud liigutavaid ja mõtlemapanevaid lugusid nii seljakotireisijate kui kohalike suust; ma naudin jahedaid õhtuid, kus seltskond Eestist, Hong Kongist, Saksamaalt ja Tšiilist mängib Jaapani kaardimängu; ma olen heatahtlikult ent laginal naernud arusaamatuste peale, mis tekivad siis, kui eri kultuuridest ja kasina keeleoskusega inimesed üksteisega suhelda püüavad või siis olnud lugematutel kordadel tõlk selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ma olen õppinud Walesis üles kasvanud hiinlase käest õiget riisi praadimist, söönud jaapanlase sushit ja miso suppi, Réunioni saare traditisoonilist kanarooga, ärganud üles šotlase torupillimängu peale, kuulanud rohimise kõrvale lugusid Austraalia vanglaelust ning võiksin seda loetelu jätkata veel ja veel. Ning iga kuuldud lugu või uus kogemus on teinud mind rikkamaks - ma ise arvan, et rohkem kui seda oleks teinud mõni kaunis loodusvaade.

Eestlasi olen ka näinud. Peamiselt Skype’s, kuid nelja ka kohalikus supermarketis. Ma lasin sealt ruttu jalga... Kõik eestlastest kuuldud lood on kerge kaldega - teiste kohatud eestlasi saab iseloomustada kokkuvõtvalt sõnadega “pisut hull” või “litsakas”, kuigi farmerite jaoks oleme endiselt üsna heas kirjas.

Mandariinitehases oli stend käevõrudega, millega tuli ennast tööle ja töölt ära “logida” ning iga võru juures oli nimi. Esimestel päevadel nägin, et seal töötab ka Kati, ning lootsin, et ehk on vähemalt soomlanegi.. Suur oli minu rõõm, kui sain teada, et Kati oli laialt naeratav must mees Tonga saarelt. Hiljem nägin, et üks nendest meestest kandis nime Tali ja see oli muidugi veelgi naljakam.

Varsti on käes aga otsustamise aeg - kas liikuda koos Periga siit kuskile mujale või jääda paigale, sest oktoober peaks töötamiseks väga soodne olema. Küsimus on selles, mis saab autost ning kas äkki osta endale hobune, et saaks teha oma unistustetööd. Nimelt on kõikides karjaajaja töökuulutustes nõutav vähemalt üks hobune, vahel ka kaks või kolm, aga ehk leiab kunagi ka mõne koha, kus töövahend pakutakse farmi poolt. 

Kui asju soovida, siis varem või hiljem nad juhtuvad, selles olen ma üsna kindel. Tuleb ainult soodsat võimalust oodata ja vahepealset aega võimalikult palju nautida.