esmaspäev, 6. veebruar 2012

Veel Taid ja tagasi farmitööliseks

Aeg Tais möödus kui unenägu ja olen olnud juba terve kuu Austraalias. Aga Taisse tahaks tagasi küll. Annan siinkohal lühiülevaate sellest, mis ma seal veel tegin ja nägin alates sellest hetkest, kui kolisin Khao Sani tänavale.

Bangkok on äärmiselt eripalgeline linn ja Khao San on üks tema nägudest, mida mina esimesest pilgust armastama hakkasin. Tegemist on ainult ühe üsna lühikese jalakäijate tänavaga, mis pakub imelisel kombel kõike, mida ühel ränduril vaja võiks minna ja seda kõike väga soodsa hinnaga. Sealt leiab öömaju korralikest kohtadest urgasteni, sööki tänava- ja kiirtoidust armsate söögikohtadeni, reisibüroosid, ilusalonge, massööre, ennustajaid, suveniire, pesumaju, ööklubisid, rahavahetuspunkte ja dokumendivõltsijaid. Ja baare, baare ja baare... Lisaks asub tänav jalutuskäigu kaugusel mitmetest Bangkoki suurimatest vaatamisväärsustest.

Melu ei lakka Khao Sanil hetkekski. On hetki, kus tänaval annab üsna sirgjooneliselt kõndida, aga õhtutundidel on iga lapike maad  tihedalt asustatud. Baarid ulatuvad siis poole tänavani - kui klient tuleb, tuuakse toole ja laudu juurde. Kui politseil on vaja läbi sõita, siis võetakse ennast kiiresti jälle koomale. Kõiki kokteile saab osta väikese ämbriga, õlut suure tornina. Liikuva ja istuva rahvahulga vahel nõeluvad tänavakaubitsejad, igast baarist kostab vali hittide sadu. Mõne jaoks kõlab see kindlasti nagu halb luupainaja, aga mina tundsin kogu selle elu keskel ennast ülimõnusalt ja nautisin iga hetke.
Khao Sanil elamise teisel päeval sain kokku põhjalaste Anna ja Leoga, kes olid oma terve aasta kestval maailmareisil just Bangkoki jõudnud. Nad olid oma kodutöö palju põhjalikumalt teinud kui mina ja sain nendega koos seigeldes palju targemaks. Näiteks õppisin kasutama paate, mis Bangkokis on üks ühistranspordi liik (ja seejuures väga odav). Nimelt on linnas pidev häda liiga tiheda liiklusega. Ummikud on väga tavalised ja kuigi seda probleemi on kohati väga edukalt proovitud lahendada õhurongiliiklusega (ja metrooga), siis Khao Sani lähedusse ei ulatu ükski liin. Lahendus ongi minna graafiku alusel liikuva paadi peale, mis ilma igasuguste ummikuteta päris tükk maad edasi saab aidata. Peatusi on mõnes kohas üsna keeruline leida, vahel õiget tänavajuppi ei märka, aga majadevahelistes kitsastes käikudes seigelda on omaette kogemus ja tavaliselt jõuab kuidagi jõeni ikka. Igas peatuses muidugi kõik liinid ei peatu ja vahel tuleb pärast graafiku vaatamist paar peatusevahet veel edasi kõndida.

Leo ja Annaga luusisime läbi kunigapalee ümbruse ja templikompleksi, kus oli sadu budakujusid ning hiiglaslik lamav Buddha. Ma ei väsiks vist kunagi imetlemast sealsete templite katuseid, mis on lihtsalt imelised. Muidugi kasutatakse kõikjal ka palju kullavärvi, mis mul alati silmad särama paneb. Hiljem läksime linna ärikeskusesse ja jooksime läbi kinod, et vampiire minna vaatama. Saime piletid hilisõhtusele seansile ja veetsime senikaua aega kaubanduskeskustes ja tänavatel kolades.
Kuuendal Bangkoki-päeval sõitsin taas lennujaama poole, et vastu minna Eestist saabuvale sõbrale. Demonstreerisin uhkelt oma teadmisi transpordi vallas ja kõik läks üsna libedalt, kuni jõudsime paadipeatusesse. Pärast mõningat ootamist avastasin ma, et nädalavahetustel liinipaadid ei käigi, hoopis kallid turistipaadid. Pikast lendamisest poolsurnud K. ei suutnud mulle sellist apsakat kuidagi andeks anda ja ei leebunud päriselt ka siis, kui ma meile takso võtsin. Noh, esimest vaba taksot ei saanud ju ka võtta, sest enne taksosse istumist tuleb alati selgeks teha, kas taksojuht ikka kasutab taksomeetrit. Ja kui ei kasuta, siis mis hinna eest ta nõus on sõitma.

Bangkoki jäime veel paariks päevaks ja siis sõitsime öise rongiga lõunasse. Kuna kõike tuleb teha viimasel hetkel, siis polnud rongis enam magamiskohti, aga olime konditsioneeriga teise klassi vagunis, millel ka suurt häda polnud. Sõit kestis umbes 10 tundi ja siis olime Surat Thanis, kus pidime mõtlema, kuhu siis ikkagi täpselt minna. Valida oli, kas minna Samui (ja hiljem Phangani) saarele või võtta suund edelasse ja Krabi poole. Saared on aga muidugi kallimad ja tegu absoluutse kõrgajaga, nii et me ei hakanud saartega jamama ja sõitsime bussiga Krabisse. Kõlab väga lihtsalt, aga ega tegelikult Tais see omapäi liiklemine väga lihtne ei ole kui jaburaid turistihindu vältida üritad. Kõik üritavad turisti pealt teenida ja isegi liinibussiga, mida kasutavad kohalikud, viiakse kõik valged inimesed mõnda turistilõksu. Ja esimesed korrad lõpetadki ilusti lõkus, sest ei oska õigeid asju nõuda ja õiges peatuses maha minna. Väga valusalt kõrvetada ei saanud, aga nii mõnelgi korral maksime tublisti üle. Ka Krabis ei osanud õiges bussijaamas maha minna vaid meid sõidutati pool kilomeetrit eemale “bussijaama”, kus olid inimesed, kes pakkusid hotellipakette ja taksoteenust, et sinna saada. Kuna me keeldusime nii hotellipakettidest kui ka taksost ja nõudsime kangekaelselt liinitaksot, siis lubasid nad selle meile kohale helistada. Lõppes see asi aga nii, et teised turistid, kes meiega sama bussi pealt tulid, võtsid taksopakkumise vastu ja kuna meiegi olime otsustanud samasse kuurortisse minna, siis pandi meidki sama takso peale ja võeti meilt liinitakso hind.

Rannakuurort Ao Nang võttis meid vastu vihmavalinguga. Tilkuvatena läksime internetikohvikusse ja broneerisime endale hotellitoa. Üsna pea sai meile selgeks, et kuurorti asukateks on peamiselt skandinaavlased. Soome- ja rootsikeelseid silte võis näha kõikjal ning muidugi olid ka hinnad vastavad. Alati saab muidugi tingida, aga sealsed taid olid üsna rahaga ära hellitatud ja ei viitsinud vähema eest ennast üldse liigutada.

Rand oli muidugi ilus ja loomulikult õnnestus meil mõlemal ennast esimese korraga ära kõrvetada. Minul oli päris hea baas küll all, aga K. koorus pärast seda päeva terve ülejäänud reisi. Aga noh, päevitamise linnuke sai ühe korraga kirja ja rohkem polnud vaja sellega tegeleda.

Kuulasime natuke maad ja jõudsime järeldusele, et kõige mõistlikum on broneerida populaarne nelja saare paadituur. Pärast seda läksime baari, kus väga tore taidest koosnev bänd kaverdas tüüpilist repertuaari, aga lauljanna hääl on väga võimas ja mõnus ja kuna me sattusime istuma kohe bändi ette, siis tuli ta meiega ka vestlema. Imetlesime teda, imesime kõrtega ämbrist kohaliku rumi Sangsomi ja koola segu ning mina olin toreda õhtu lõpuks üsna purjus. Lõbusad õhtud, kurvad hommikud, eriti, kui tuleb väga vara ärgata ja merele minna. Mul ei ole kunagi laevasõiduga probleeme olnud, nii et see oli siis esimene kord, kui ma ookeanikalu toitsin. Probleem polnud niiväga isegi sõidus - tõsiselt õudne oli olla siis, kui tegime peatuse ja lainetel loksusime. Kahes kohas sai vette hüpata ja snorgeldada. Midagi väga ilusat näha polnud, aga vees oli enesetunne vähemalt oluliselt parem kui paadis õõtsudes. Eks ma ühe silmaga nautisin ikka vaateid ka - sealsed saared on imelised ja näivad esialgu üsna ebareaalsetena. Eks oleme neid kõik filmides näinud, aga koha peal on ikka natuke teine lugu.

Kui meil kuurortist villand sai, kolisime lähedalasuvasse Krabi linna. Krabis väga palju turiste pole ja nautisime seda täiel rinnal pärast heledajuukselist Ao Nangi. Linnas liikumiseks transporti vaja ei läinud, tegime pikki jalutuskäike. Ühel pikemal ringil olles sattusime turule, kus ma lõpuks endale natuke kuumas õlis valmistatud putukaid ostsin. Ega ma ei teagi, mis need täpselt olid, võtsin nelja sorti. Väikeseid rohutirtse (või tsikaade?), natuke suuremaid rohutirtse, valgeid ussikesi ja midagi, mis nägi välja nagu nukkuv putukas. Nad pandi kõik tillukesse kilekotti ja piserdati sojakastmega üle. Sain pika puutiku ka, kuigi sellest polnud mingit abi. Istusime murule ja ma hakkasin eksperimenteerima. Leo oli öelnud, et väikesed rohutirtsud on okei, nii ma siis alustasin neist. Ja... polnud väga viga, kujutasin täitsa ette, et sobiks õllesnäkiks küll. Suuremad rohutirtsud olid juba rohkema karakteriga, aga mõte jäi üsna samaks. Valged väiksed ussikesed olid üsna mõrud ja neid ma uuesti ilmselt ei sööks. Viimast paksu tõuku või nukku (või misiganes see oli), kartsin kõige rohkem, aga oli täitsa söödav, läks alla küll. Aga eks need olid kõige pisemad putukad kogu sellest suurest assortiist, mida tegelikult müüakse. Ja mida pisem putukas, seda suurem tõenäosus, et maitseb nagu soolapähkel. Suuri ma ilmselt ei suudaks süüa, aga olen rõõmus, et sain vähemalt väikestega sina-peale.

Aasta viimasel päeval läksime Krabist mõned kilomeetrid eemal asuvasse Tiigri templisse. Tegemist on ühe Lõuna-Tai kuulsaima templiga, sest asub mäe otsas, kuhu viib 1237 trepiastet. Meie õnneks oli pilvine päev, aga ronimine ise oli täitsa paras pingutus. Trepiosad olid kõik väga erinevad - mõned lõigud väga järsud, siis jälle mitte. Mida kõrgemale jõudsime, seda inspireerivamaks läks vaade. Mõned vastutulijad ütlesid lohutavaid sõnu, mis aitasid edasi rühkida. Üleval oli vaade muidugi üsna imeline. Mäe tipus oli kuldne Buddha kuju ja kaljus kellegi jalajälg. Kas tiigri või Buddha oma, on mulle siiani mõistatuseks.

Sellel hommikul, kui Krabist lahkuma hakkasime, otsustasime naljaviluks minna hommikusööki sööma Euroopa kohvikusse. Noh, et ma pole tükk aega Euroopas käinud ja nii. Algas see asi naljana, aga lõpetasime me oma elu parima kukliga ja üleüldse suurepärase hommikusöögiga. Filmi Beach võtete ajal oli seal käinud ka Leonardo DiCaprio ja temast oli menüüs pilt ning täpne menüü, mida ta sõi. Ühesõnaga täiesti ootamatu positiivne elamus ühes muidu nii hallis hommikus.

Tagasisõites olime me juba palju targemad turistid ja saime oma sõidud odavamalt tehtud. Muidugi unustasime internetist ostetud rongipiletid oma võõrastemajas välja printida ja muretsesime, kas nad arvutiekraani aksepteerivad. Surat Thanis olid enamus kohad kinni, käisime läbi kõik mõeldavad kohad ja printerini ei jõudnudki. Meie rong tuli kesköö paiku ja õnneks läksid ekraanilt näidatud piletid läbi. Seekord olid meil kohad magamisvagunis ja see oli ka väga tore elamus. Magasin päris hästi, kuigi hommikul oli suur segadus sellega, miks käis suur tuledega vilgutamine juba kella seitsme ajal ehk siis miks meid nii vara ülesse ajada püüti. Ja et kas peaks välja ronima või võib edasi magada, kui Bangkokini oli jäänud veel tubli kolm tundi. Piilusin oma koikust aegajalt välja, et näha, mis teised teevad.  Kui üle poolte inimestest oli oma vooditest väljas, siis pidasin kohaseks ka välja ronida. Voodite asemele ilmusid pingid ja lauad ning pakuti hommikusööki. Igal juhul oli niimoodi mõnusam kümme tundi mööda saata kui istuvas asendis tiksudes.

Niisiis oli käes viimane õhtu Bangkokis ja kuigi ööbisime rongijaama lähedal ühes väga armsas hotellis, läksime siiski aega veetma oma lemmikkohta Khao Sanile. Pärast head sööki ja häid kokteile otsustasime, et meie väga ontlikule ajale Tais (mis muidu on kurikuulus maa nii mõneski aspektis) peab punkti panema midagi sealse räpase ööelu stiilis. Oma punkti me ka saime ja nägime väga kurbi naisi tegemas asju, mida keegi ilmselt päris vabatahtlikult ei teeks. Transvestiitide show oleks ilmselt oluliselt meeliülendavam olnud.

Ülejärgmiseks päevaks viis lennuk mind Melbourne’i. Peatusin St. Kilda piirkonnas, mis on kesklinnast mõnusa trammisõidu kaugusel. Seal on rand, kondiitriäride ja kohvikute poolest kuulus tänav ning lõputult palju armsaid maju tillukeste, kuid põnevate aedadega. St. Kilda kail elab Melbourni ainus pisikeste pingviinide kogukond ja käisin nende kojusaabumist päikeseloojangul ka vaatamas. Nad ei lase ennast eriti segada suurest inimsummast, kes neid igal õhtul vaatama koguneb ja paterdavad armsasti kivide vahelt oma pessa.

Melbourne’i ilm oli minu jaoks pärast Queenslandi ja Taid täiesti rabavalt külm. Ostsin allahindluselt ühe pikkade varrukatega kardigani ja ikka külmetasin poole ajast. Proovisin Melbourne’is tööd leida, aga ei õnnestunud. Lõpuks oli raha üsna otsakorral ja tulin Mildurasse, mis on Melbourne’ist 550 kilomeetrit põhja pool. Kuna siit voolab läbi suur Murray’ jõgi, on tegemist oaasiga, kus tegeletakse peamiselt viinamarjakasvatusega. Viinamarjade hooaja algust ma siin nüüd siis ootangi. Olen seni korjanud paprikaid ja tšillisid, aga seda ka ainult mõnel päeval nädalas ning väga viletsa tasu eest. Hostelis pole paljudel tööd ja valdav enamus lööb aega surnuks odava veini ehk gooni joomisega.
Postitus hakkab juba päris pikaks venima, nii et elust Milduras kirjutan järgmine kord. Selle postituse eest tuleb tänada minu ema, kes kannab ilusti ette, kui pettunud kogu lugejaskond täpselt on. Tervitan teid kõiki ja ärge pikka viha pidage.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oohh! Lõpuks ometi ja tasus ootamist küll. Edu sulle, kirjutaja, pean pöialt!

Anonüümne ütles ...

Tai tundub küll imeline :).

Ja ma sain esimest korda teada, et St Kildal ka pingviinid on... mis ma küll seal Melbourneis tegin???? (mann)

K. ütles ...

Tai oli suurepärane ning ükskõik kui kaua seal ka poleks, tundub see aeg ikka üürike. :)