pühapäev, 18. detsember 2011

Puhkus Tais. Bangkok

46 päeva kartulifarmis on nüüdseks ajalugu ja mina olen viimaks jälle liikvel. Pühapäeva õhtul viskasin ära ja jagasin välja julgelt poole kogu oma seitsme kuuga kogunenud varandusest ning esmaspäeva varahommikul sõitsin Bundabergist rongiga Brisbane’i, nautides suurepäraseid vaateid ja kümnete kaupa kängurusid. Kohale jõudes sain sõnumi, et ka Mann läheb samal päeval lennukile ja nii oli meil tunnike aega kohvi juua ja juttu puhuda. Veider oli üle poole aasta kellegagi näost-näkku eesti keeles rääkida ja üsna raske oli nii harjumuspäraseks saanud inglise keelt vältida.

Pagasi kaalumisel selgus, et seljakott oli vaid 800 grammi lubatust (20 kg) kergem. “Käekotis” kannan ka ilmselt umbes 6+ kilo, kuigi ma ei saa üldse aru, millest kogu see mass tuleb. Igatahes on sellise hunnikuga päris keeruline reisida ja eks ma olen oma kottidega omaette nähtus. Aga pärast troopilist Taid reisin esialgse plaani järgi Tasmaaniasse, kus läheb ilmselt hädasti vaja neid pikki varrukaid ja teksasid, mis mu kotti täidavad. Kuigi vahel on küll kiusatus kõik minema visata ja uues kohas jälle asjade kogumist otsast alata.

Lendasin Bangkokki Thai Airwaysiga, mille teenindus oli suurepärane. 8 tundi lendu läks päris kiiresti isikliku meediakeskuse, kahe maitsva toidukorra ja veini saatel. Lisaks istus minu kõrval tõeline vene mammi, kes viimased 7 aastat Austraalias on elanud ja kes reisi lõpuks mind juba peaagu tütreks kutsus. Täitsa tore oli üle pika aja kohata kedagi, kes midagi Eestist teadis ning mulle pikalt-laialt Jaak Joalast, Tõnis Mäest ja Anne Veskist rääkis. Tõelise venelasena avaldas ka muidugi kahetust Nõukogude Liidu lagunemise üle aga üldiselt suutsin ma enda meelerahu nimel pikemaid ajaloolis-poliitilisi diskussioone vältida.

Lennukis tuli täita Taisse sisenemise kaart, kus muuhulgas tuli ära märkida peatuspaik. Kuna mul polnud veel aimugi, kus ma oma öö veedan, siis jätsin selle lahtri tühjaks. Piirikontroll polnud lüngaga aga sugugi rahul ja ei lasknud mind enne üle piiri, kui ma silmagi pilgutamata sinna lahtrisse “hotel Hilton Bangkok” kirjutasin.

Vist ei pea mainima, et Hiltonis ma siiski ei lõpetanud. Marssisin lihtsalt lennujaamas olevasse hotellide reserveerimise letti ja valisin odavaima peatuspaiga lennujaama lähedal, sest kell oli palju ja ma olin üsna zombistumas. Aga taktika oli üsna edukas ja olin oma hotellitoas vähem kui poole tunni pärast.


Järgmisel päeval pakkisin asjad ja olin valmis linna minema ning seal uue peatuspaiga otsima. Vastuvõtus oli parasjagu tüdruk, kellele seletati samuti, kuidas linna saada. Otsustasime jõud ühendada ja meile kutsuti takso. Takso tuli, kuid selle asemel, et mind kottidega aidata, istus juht autos ja rääkis telefoniga. Arvasin, et äkki on pagasiruum lukust lahti ja proovisin seda ühe käega avada. Selle peale kukkus plastikust jupp maha ja taksojuht süüdistas mind auto lammutamises. Tema esialgne nõue pärast pikka arutelu telefonis oli 1000 bahti. Mulle tuli appi naine hotelli vastuvõtust ja peale mõningast mõtlemist otsustasime kutsuda politsei, sest mina polnud nõus maksma. Saabusid 2 politseinikku mootorattal. Vaatasid asja üle ja ei osanud ka midagi kosta. Sõitsime lähedalasuvasse politseijaoskonda protokolli kirjutama. Politseinikud eriti inglise keelt ei rääkinud ja minuga kaasas olnud hotelli esindaja sai aru ainult väga lihtsatest lausetest. Protokoll oli muidugi tai keeles ja mina olin seal kirjas kui miss Mari-Liis, sest tänu keelebarjäärile said nad aru, et just see on see oluline nimi. Tundus, et politseinikud olid üsna minu poolt ja nende arvates polnud ma auto lagunemises süüdi. Kirjutasin protokollile alla. Taksojuht keeldus kirjutamast, aga oli 500 bahti eest nõus kogu juhtumi lõpetama. Tuli kõrgem politseiametnik, kes viidi ka asjaga kurssi aga kes ka midagi teha ei saanud. Selleks ajaks oli möödunud juba üle kahe tunni ja lõpuks ma otsustasin lihtsalt ära minna. Taksojuht lubas mu kohtusse kaevata.


Vastuvõtus kohatud Filipiini tüdruk oli terve selle aja mind oodanud ning ma otsustasin, et lähen temaga linna peale ja kolin hoopis järgmisel päeval. Sõitsime linna ja veetsime toreda pärastlõuna tema õdedele kingitusi otsides ja niisama linna peal luusides. Ta räägib väga head inglise keelt, on minuga ühevanune ja töötab samuti kodust kaugel, Dubais. Ta ütles, et võin tema toas ööbida ja nii me lõpuks tegimegi. Kahjuks lahkus ta varahommikul lennukile.

Pakkisin minagi taas asjad ja kolisin uude hotelli, seekord seljakotireisijate meelistänavale Khao Sanile, kus melu käib ööpäev läbi ja absoluutselt kõik, mida vähegi soovida oskad, on kiviviske kaugusel. Elust selles imelises segasummasuvilas pajatan aga juba järgmises postituses (mida ei pea teps mitte kuid ootama...).

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Mann: nii, üks kuu hakkab läbi saama, kuid ei ole tõesti veel pidanud ootama :)