Kui elu on nii kaootiline, nagu meie oma praegu, on päris raske end käsile võtta ja kirjutama asuda. Emotsioonid ja muljed vahelduvad päris kiiresti ning mul oli tunne, et vaja on pisukest ajafiltrit.
Nimbin
Stanthorpe’ist lahkusime Nimbini suunas, mis on naljakas pisike küla keset mägesid. (Kuri?)kuulus on ta Austraalia narkopealinnana, aga mulle palju huvipakkuvam oma kirevusega. Sinna on pesa teinud paljud (elu)kunstnikud, meelepoolikud ja vabamõtlejad ning seadnud kogu sealse elu oma käe järgi. Kõikidel majadel on maalingud, kohvikud on omanäolised ja ka hostel pakkus mulle suurt naudingut oma fantaasiarikka värvivalikuga. Rastapatside konsentratsioon on harukordselt kõrge ja kõik kanepiga seonduv au sees. Proovisime meiegi Hemp Embassy hõrku kanepiseemne jahu sisaldavat šokolaadikooki, mis oli ilmselt parim, mis ma kunagi saanud olen. Mustadele suitsu pakkuvatele meestele ütlesime siiski viisakalt ära, sest nende pakutav kraam ilmselt legaalne ei ole...
Hipieluga käib käsikäes ka looduslähedane maailmavaade ning see päästis ka lähedal olevad vihmametsad. Oma rännaku teisel päeval võtsime meiegi ette retke loodusesse. Rahvuspark oli kilomeetrite poolest lähedal, aga kitsatel ja käänulistel mägiteedel sõitmine võtab tohutult aega, eriti vihmasajus. Samas pakkus see palju maalilisi vaateid ja muidugi ka tibake närvikõdi. Aga vihmametsas meil seetõttu palju aega ei olnud. Imetlesime 100 meetri kõrgust koske ja tegime vast paarikilomeetrise ringi. Siis oli aeg tagasi Nimbinisse sõita.
Byron Bay
Järgmisel hommikul sõitsime Byron Baysse, mis on samuti üsna väike linnake ookeani ääres. Talvisel ajal oli üsna vähe inimesi ringi liikumas, aga meile sobis see hästi. Sain lõpuks ometi ookeani ujuma ja lainetega hullama, mis tegi mu jaburalt õnnelikuks. Võtsime päikest ja tundsime end hästi, sest koht on selleks kui loodud.
Linna lähedal on üle saja aasta vana majakas, mis asub mandri-Austraalia kõige idapoolsemas tipus. Ülevalt kalju pealt oli hingematvalt kaunis vaade ja leidsime end jaapani turistide kombel arvutult pilte klõpsimast.
Surfers Paradise
Pärast tillukesi ja armsaid kohti ootas ees tõeline peomeka. Me alguses isegi kahtlesime, kas peatuda seal või sõita edasi näiteks Brisbane’i, aga sattusime peale heale hostelipakkumisele ja otsustasime ikkagi jääda. Hostel reklaamis end Surfersi parima peokohana ja otsustasime, et mängime kaasa. Kohe esimesel õhtul läksime seljakotireisijate pubi/klubituurile, mis vaatamata meie suurele skeptitsismile osutus suurepäraseks otsuseks.
Järgmisel päeval võtsime rahulikumalt, aga ülejärgmisel hommikul kutsus meie sakslasest toanaaber Dennis meid hommikusöögile, kuhu tulid ka 3 iirlast. Pärast tuli rand ja muidugi idee minna õhtul koos välja, ühele järjekordsele tuurile. Kauplesime piletihinnast tublisti alla ja kella poole seitsme ajal suundusime linna peale. Jälle joogid, palju tantsu ja suurepärane seltskond. Õhtu lõppes rannas odavat veini juures ja otsustasime, et lükkame äramineku veel päeva võrra edasi. Nimelt oli järgmisel päeval rannas tasuta muusikafestival, mis kõlas liiga hästi, et eirata.
Surfers oleks olnud suurepärane koht surfamise õppimiseks ja olin valmis lauaga lainetesse tormama, kuid kogenud tüübid arvasid, et lained pole õppimiseks sobivad. Dennis korraldas mulle rannal põhjaliku teooriatunni, aga sellega asi ka piirdus. Lainehobudega katsusin mitmeid kordi jõudu laua puudumisest hoolimata. Ja hoolimata ka sellest, et mitmed inimesed rannapromenaadil jalutasid oma parimas talveriietuses.
Selles linnast lahkudes oli mul esimest korda väike kurbus südames.
Aga minema pidi, sest vaja oli leida töö. Suundusime edasi põhja. Panin kaardil paika koha, kuhu me enne pimeda saabumist jõuda võiksime, söötsin selle GPSile ette ja asusime jälle teele. Sõit oli uskumatult väsitav, nagu oleks ise vändanud. Pimeda saabudes selgus, et meie autol põlevad ainult ülituhmid päevatuled, mis valgustasid vähem kui suunatuled. Kaugtuled töötavad, aga sellel kellaajal oli teisi liiklejaid veel päris palju. Jõudsime kuidagi oma hosteli ja mina olin nii laip, et kui meilt taheti hosteli vastuvõtus tagatisraha juhuks, kui peaksime midagi lõhkuma, siis teatasin puhtsüdamlikult, et antagu andeks, aga ma olen liiga väsinud, et laamendada. Hostel oli aga inimesi täis ja polnud isegi kohti samasse tuppa. Käimas oli maasikakorjamise hooaeg.
Koht ise oli armas ja inimesed paistsid toredad, aga elamistingimused paistsid pisut viletsad ja otsustasime ikkagi Bundabergi välja sõita, sest see linn on tuntud laia valiku töökohtade ja igikestva hooaja poolest.
Bundaberg
Nojah, seekord siis panime mööda... Esimene hostel, mida proovisime, oli täiesti täis. Naine vastuvõtust ütles, et enamus töötavad. See andis meile kõvasti lootust. Leidsime teise hosteli ja maksime kohe julgelt terve nädala eest. Siis selgus, et tööga ikkagi nii priisata ei ole. Hosteli töödejuhataja laiutas käsi ja rääkis külmast ilmast. Ütles, et võime end kirja panna ootelisti, aga kui me lugesime lepingutingimusi, siis ei tõtanud me Periga kumbki millelegi nii lollile alla kirjutama.
Oma tuba jagame kahe inglise noormehe, prussakate, ämblike ja vähemalt ühe hiirega. Kõiki neid õnnestus esimesel õhtul näha. Hosteli põhielanikkond tundub olevat 20ne ringis ning kui parasjagu tööd pole, siis nad joovad. Ja mitte vaikselt, vaid kohutava kisa ja draama saatel. Lonely Planeti arvates võiks siin hostelis tõsieluseriaali vändata ja selle kirjeldusega tabasid nad naelapea pihta.
Järgmisel päeval otsisime üles tööbüroo. Nemadki ütlesid, et tuleb oodata ilma soojenemist. Et tavaliselt on tõesti juuni keskel palju tööd, aga seekord on teisiti. Samuti räsis farmereid jaanuarikuine üleujutus. Saime siiski kahe koha nimed, kus peaks tööd olema tsitruseliste korjamisel ja pakkimisel.
Kuna ööbimise eest oleme niikuinii maksnud, siis püüame oma viletsat olukorda kuidagigi ära kasutada. Täna käisime rummitehases, kus suhruroost valmib austraallaste au ja uhkus - Bundabergi rumm. Tunniajasele väga meeleolukale tuurile järgnes ka erinevate toodete mekkimine, kus saime teada, et seda jooki võib edaspidigi tarbida.
Homse päeva põhitegevused on ilmselt pesupesemine ja trenni tegemine, sest Per tahab kangesti BodyPumpi minna ja siin see võimalus on. Mis ülehomme saab, sellest pole mul õrna aimugi aga minu und see igatahes ei riku. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
kolmapäev, 22. juuni 2011
reede, 10. juuni 2011
Head uudised
Haaaaa! Arvake ära, kes võib alates tänasest täiesti ametlikult mööda Austraalia teid liigelda ja ei pidanudki selleks endale võltsdokumente muretsema? Jah, allakirjutanu isiklikult!
Läksin täna veerand tundi pärast kolme kohalikku transpordibüroosse, esitasin täidetud ankeedi, passi, kaks pangakaarti ja ühe minu nimele tulnud ametliku kirja, maksin umbes 20 dollarit, sain kolmekümnest küsimusest koosneva teooriatesti, vastasin vigadeta, maksin veel 70 dollarit, tehti pilt, ootasin viis minutit ja enne büroo sulgemist kell neli oli mul õpilase tunnistus käes. Queenslandi osariigis tähendab see minu jaoks seda, et ma tohin autot juhtida, kui minu kõrval istub isik, kellel on täisload olnud üle aasta. Täiendavaid kiirusepiiranguid ei ole, ainult autol peavad ees ja taga olema kollased L märgid. Luba kehtib kolm aastat, nii et kui mul on vähegi keegi, kellega koos sõita, siis mul pole neid ka erilist mõtet ära vahetada. Muidugi võib see vajadus tekkida, kui kolin mõnda teise osariiki, sest nii mõneski on õpilase jaoks kiirusepiirang 80 km/h. Kui sobivalt siia-sinna kolida, siis võib suure skeemitamise peale isegi ehk nende kahe aastaga täisload saada, aga eks näib. Suur asi on juba see, et saan praktiseerida ja kogu Eestis õppimisele kulutatud aeg pole maha visatud.
Tänu sellele positiivsele kogemusele riigiasutusega hakkab mulle siin järjest enam meeldima. Ajasin ju enne büroosse minekut kõikvõimalikes seadustes näpuga järge ja nägin võimalikke karisid, kuhu otsa mu loalaevuke kinni võinuks jääda. Aga erinevalt Eestist on riigiametnikud siin inimesed ja ei peedista teisi lihtsalt ainult selle pärast, et seadus lubab.
Ankeedis, mida ma täitma pidin, küsiti muuhulgas ka pikkust ning silma-, juuste- ja nahavärvi. Kirjutasin muidugi, et hallid silmad ja tumeblondid juuksed, nahavärvi lahtri jätsin igaks juhuks tühjaks, sest polnud kindel, mis sõna see kõige õigem peaks olema ja isegi google ei suutnud mind sellest kimbatusest päästa. Aga naine, kes mu andmeid ankeedilt arvutisse toksis, teatas mulle, et mul on hoopis sinised silmad ja heleblondid juuksed. Nahavärvi alla läks sõna ‘fair’. Päris lõbus, kuidas lisaks ilule on ka silma- ja juuksevärv vaataja silmades.
Ja hetkel tulin ma just väljast tinutamast. Sõna kõige otsesemas mõttes. Nüüd peaksid kuuest autos olevast kõllist viis tähtsamat korralikult töötama. Aeg keevitada valmis mõned autosõidu CD-d ja mõelda välja, kuhu auto nina homme hommikul keerata. Seiklused ootavad :)
Läksin täna veerand tundi pärast kolme kohalikku transpordibüroosse, esitasin täidetud ankeedi, passi, kaks pangakaarti ja ühe minu nimele tulnud ametliku kirja, maksin umbes 20 dollarit, sain kolmekümnest küsimusest koosneva teooriatesti, vastasin vigadeta, maksin veel 70 dollarit, tehti pilt, ootasin viis minutit ja enne büroo sulgemist kell neli oli mul õpilase tunnistus käes. Queenslandi osariigis tähendab see minu jaoks seda, et ma tohin autot juhtida, kui minu kõrval istub isik, kellel on täisload olnud üle aasta. Täiendavaid kiirusepiiranguid ei ole, ainult autol peavad ees ja taga olema kollased L märgid. Luba kehtib kolm aastat, nii et kui mul on vähegi keegi, kellega koos sõita, siis mul pole neid ka erilist mõtet ära vahetada. Muidugi võib see vajadus tekkida, kui kolin mõnda teise osariiki, sest nii mõneski on õpilase jaoks kiirusepiirang 80 km/h. Kui sobivalt siia-sinna kolida, siis võib suure skeemitamise peale isegi ehk nende kahe aastaga täisload saada, aga eks näib. Suur asi on juba see, et saan praktiseerida ja kogu Eestis õppimisele kulutatud aeg pole maha visatud.
Tänu sellele positiivsele kogemusele riigiasutusega hakkab mulle siin järjest enam meeldima. Ajasin ju enne büroosse minekut kõikvõimalikes seadustes näpuga järge ja nägin võimalikke karisid, kuhu otsa mu loalaevuke kinni võinuks jääda. Aga erinevalt Eestist on riigiametnikud siin inimesed ja ei peedista teisi lihtsalt ainult selle pärast, et seadus lubab.
Ankeedis, mida ma täitma pidin, küsiti muuhulgas ka pikkust ning silma-, juuste- ja nahavärvi. Kirjutasin muidugi, et hallid silmad ja tumeblondid juuksed, nahavärvi lahtri jätsin igaks juhuks tühjaks, sest polnud kindel, mis sõna see kõige õigem peaks olema ja isegi google ei suutnud mind sellest kimbatusest päästa. Aga naine, kes mu andmeid ankeedilt arvutisse toksis, teatas mulle, et mul on hoopis sinised silmad ja heleblondid juuksed. Nahavärvi alla läks sõna ‘fair’. Päris lõbus, kuidas lisaks ilule on ka silma- ja juuksevärv vaataja silmades.
Ja hetkel tulin ma just väljast tinutamast. Sõna kõige otsesemas mõttes. Nüüd peaksid kuuest autos olevast kõllist viis tähtsamat korralikult töötama. Aeg keevitada valmis mõned autosõidu CD-d ja mõelda välja, kuhu auto nina homme hommikul keerata. Seiklused ootavad :)
neljapäev, 9. juuni 2011
Hüvasti, õunad!
Aeg lendab täpselt nii kiiresti, kui ma ette olin kujutanud. Meie tööpostil said õunad eilsega otsa ja meil on tagumine aeg välja mõelda, mida edasi teha.
Laupäeval nägime toidupoe stendil uut automüügikuulutust, mis pakkus töötavat ja novembrini registreeritud Fordi ainult 1500 dollari eest. Peri iPhone’ilt läks kohe kiri teele, sest telefonitsi müüjat tabada ei õnnestunud. Järgmisel päeval, kui olime juba lootust kaotamas, et keegi enam ühendust võtab, saime kirja ning kohtusime müüjatega juba samal õhtul. Naljaga pooleks olin arvanud, et automüüja on eestlane, sest tema e-posti aadressis oli topelt a. Kuigi olime kokkusaades kõik viisakused inglise keeles vahetanud, selgus varsti, et Mick on tegelikult Mikk ja Maria hoopis Maarja - no Estraalia ju! Tegime autoga prooviringi ja kui hirmus lärm välja arvata, mida teeb kolesuur “summuti”, oli sõiduk selle hinna eest igati kobe, lisaks veel makk ja GPS-seade.
Andsime neile raha, saime autovõtme vastu ja Mikk kribas miski vabas vormis paberi ka valmis, mis ütles, et ta müüs selle auto mulle. Noh, tegelikult ei käi nii lihtsalt asjad isegi mitte siin, aga seda saime me natuke hiljem teada.. Igatahes, selle ühe tähtsa paberi puudumine, mida nad meile üle ei andnud, võib trahvi tuua ainult neile endile. Aga selleks ajaks neid endam siin mandril ei ole, nii et nad ilmselt väga ei muretse.
Kui teiste seljakotirändurite käest on üsna tõenäoline saada auto, mis on kirev ja lilledega kaunistatud, siis meie oma on selle täielik vastand. Oma sisemise lillelapsega olen ma vana sõber, nüüd siis on aeg üles otsida sisemine rullnokk, sest magusa iroonia tahtel on meie masin tõeline (vähevõimeka) rallifanaatiku (untsuläinud) projekt. Aga kahtlemata on temaga hea sõitu harjutada ja seda ma kavatsen ka teha. Poes oleme juba käinud ning vastassuunavööndisse ka eksinud. Kõik on elus ja terved.
Homse päeva oleme igatahes veel siin, Stanthorpe’is, sest mõned asjad on vaja veel korda ajada. Laupäeval alustame ilmselt rändurielu - vaatame lõpuks ometi natuke ringi, satume ehk mõnda rahvusparki, läheme ookeani ujuma ja soojendame oma jäätunud konte päikese käes. Mingi ettekujutus marsruudist on olemas, aga üsna udune veel. Järgmisest tööotsast pole veel aimugi. Rannikul peaks olema maasikahooaeg, aga need meid eriti ei tõmba, ehk tuleb tööd otsima minna ikka rohkem sisemaale. Põnevaid töid on palju, peab ainult natuke õnne olema. Hakkasin täna unistama tööst loomadega, eks näis.
Järgmine postitus jõuab ilmselt siia juba uuest kohast ja uute muljetega. 19 päeva õunakorjamist on (pisut väsinud) selja taga ja uued väljakutsed ootavad. Loodan, et vahepealse puhkusega taastub ka mu käte haaramisvõime, mis tööga üsna väheseks on kulunud. Asi on isegi nii hull, et kui õunafarmi boss mul täna karuselt hüvastijätuks kätt surus, siis võttis valu silmad pöörlema. Ootan pikisilmi aega, mil kontoriinimese käed (ja keha) millegi kasulikuma vastu vahetuvad. Küll tuleb.
Laupäeval nägime toidupoe stendil uut automüügikuulutust, mis pakkus töötavat ja novembrini registreeritud Fordi ainult 1500 dollari eest. Peri iPhone’ilt läks kohe kiri teele, sest telefonitsi müüjat tabada ei õnnestunud. Järgmisel päeval, kui olime juba lootust kaotamas, et keegi enam ühendust võtab, saime kirja ning kohtusime müüjatega juba samal õhtul. Naljaga pooleks olin arvanud, et automüüja on eestlane, sest tema e-posti aadressis oli topelt a. Kuigi olime kokkusaades kõik viisakused inglise keeles vahetanud, selgus varsti, et Mick on tegelikult Mikk ja Maria hoopis Maarja - no Estraalia ju! Tegime autoga prooviringi ja kui hirmus lärm välja arvata, mida teeb kolesuur “summuti”, oli sõiduk selle hinna eest igati kobe, lisaks veel makk ja GPS-seade.
Andsime neile raha, saime autovõtme vastu ja Mikk kribas miski vabas vormis paberi ka valmis, mis ütles, et ta müüs selle auto mulle. Noh, tegelikult ei käi nii lihtsalt asjad isegi mitte siin, aga seda saime me natuke hiljem teada.. Igatahes, selle ühe tähtsa paberi puudumine, mida nad meile üle ei andnud, võib trahvi tuua ainult neile endile. Aga selleks ajaks neid endam siin mandril ei ole, nii et nad ilmselt väga ei muretse.
Kui teiste seljakotirändurite käest on üsna tõenäoline saada auto, mis on kirev ja lilledega kaunistatud, siis meie oma on selle täielik vastand. Oma sisemise lillelapsega olen ma vana sõber, nüüd siis on aeg üles otsida sisemine rullnokk, sest magusa iroonia tahtel on meie masin tõeline (vähevõimeka) rallifanaatiku (untsuläinud) projekt. Aga kahtlemata on temaga hea sõitu harjutada ja seda ma kavatsen ka teha. Poes oleme juba käinud ning vastassuunavööndisse ka eksinud. Kõik on elus ja terved.
Homse päeva oleme igatahes veel siin, Stanthorpe’is, sest mõned asjad on vaja veel korda ajada. Laupäeval alustame ilmselt rändurielu - vaatame lõpuks ometi natuke ringi, satume ehk mõnda rahvusparki, läheme ookeani ujuma ja soojendame oma jäätunud konte päikese käes. Mingi ettekujutus marsruudist on olemas, aga üsna udune veel. Järgmisest tööotsast pole veel aimugi. Rannikul peaks olema maasikahooaeg, aga need meid eriti ei tõmba, ehk tuleb tööd otsima minna ikka rohkem sisemaale. Põnevaid töid on palju, peab ainult natuke õnne olema. Hakkasin täna unistama tööst loomadega, eks näis.
Järgmine postitus jõuab ilmselt siia juba uuest kohast ja uute muljetega. 19 päeva õunakorjamist on (pisut väsinud) selja taga ja uued väljakutsed ootavad. Loodan, et vahepealse puhkusega taastub ka mu käte haaramisvõime, mis tööga üsna väheseks on kulunud. Asi on isegi nii hull, et kui õunafarmi boss mul täna karuselt hüvastijätuks kätt surus, siis võttis valu silmad pöörlema. Ootan pikisilmi aega, mil kontoriinimese käed (ja keha) millegi kasulikuma vastu vahetuvad. Küll tuleb.
kolmapäev, 1. juuni 2011
Kolimine ja ämblikud
Muljetamises on sisse tulnud pisuke paus, sest mul polnud sõnu. Aga et mitte veel suuremat vahet sisse lasta, proovin ma need sõnad nüüd leida, sest kroonika vajab sündmuste meeldivusest olenemata ülestähendamist ning juhtunud on ka nii mõndagi head ja huvitavat.
Kui ma eelmise postituse lõpus hõiskasin, et ilm peaks ilusamaks minema, siis päris nii ikka ei läinud. Oleme iga päevaga talve poole astunud ja eelmisel kolmapäeval oli nii hull koerailm, et suutsin töötada kaks tundi ja otsustasin siis, et aitab küll. Kui ikka iga kolmas õun näppude vahelt maha pudeneb, sest käed on täiesti külmunud, pole töötegemisel sügavat mõtet. Pealegi oli mul sünnipäev ja ma otsustasin selle hoopis kamina ees raamatut lugedes veeta.
Suured tänud kõigile teile, kes te aitasite mul meeles hoida, et mul tähtpäev oli! Sest tõesti - kui oled harjunud õitsvate toomingate ja sirelitega ning näed selle asemel sügist ja valmivaid õunu, ei tule miskit pidulikku tunnet. Jõime õhtul klaasikese veini aga sellega kogu tähistamine ka piirdus.
Neljapäeva hommikul selgus, et Mann ja Co tõstab meid majast välja, sest me ei sobinud nende feng shui, bioväljade ja köögimööbliga kokku. Lisaks udune muinasjutt sellest, kuidas me Periga öösiti oma sabad seinakontakti pistame, öö läbi roheliselt hõõgume ning sellega maja elektrivarud ammendame (alatu vale!). Minu aabitsas ei ole selline väljaviskamine sõpruse tunnus, aga eks ma olen ennegi täheldanud, et selle sõpruse peatüki on keegi naiivitar koostanud. Või ütleme siis, et idealist.
Aga mis siis ikka, juba samal õhtul kolisime Periga motelli ja meid paigutati majja, kus olime esialgu kahekesi. Siin ei jää me kellelgi ette ja võime oma sabad öösiti rahuga seinakont... oih.
Igatahes, motellil pole häda miskit, nüüd elab siin meiega üks noor austraallane, kes teeb päeviti ehitustöid. Varsti peaks siia saabuma ka tema tüdruk, kellega ta praegu tundide kaupa telefonis lobiseb. Kuna seinad on siin paberõhukesed, siis ma aiman juba natuke halba.
Esmaspäeval käisime vahelduseks veini villimas. Vein sai suurest tsisternist pudelitesse, korgid peale ja mütsid pähe. Mütside all pean silmas seda plastikust tuutut, mis pudeli kaela ümber kinni kuumutatakse. Meie käte alt käis läbi vist üle 4000 pudeli. Lisaks sain hiljem proovida natuke sildistamist ja pakkimist, mis oli oluliselt rahulikum töö kui liini ääres toimetamine. Kuna veiniistanduse peremees on üsna hullu teadlase moodi toimekas tegelane, siis oli kogu liin üpris ligadi-logadi. Paar korda jäid pudelid kinni, üks lausa plahvatas. Veini oli siin ja seal ja kolmandas kohas aga see kõik oli suurepärane vaheldus õunakorjamisele.
Nägime villimise ajal suurt karvast ämblikku põrandal ringi tatsamas ja täna oli sama liiki tegelane ka õunaaias. Pärast olin ma igatahes väga valvas ja kogu aeg oli tunne, et keegi ronib kuskil. Ma loodan, et nad hoiavad minust eemale, sest ma võin ka päris surmav olla. Sellest suurest ämblikust peaks päris korralik märg plekk alles jääma.
Ahjah, ja kui keegi peaks odavat autot müüma, siis me oleme suured huvilised. Siinsed kuulutused pole hetkel väga paljulubavad, aga meil on varsti vaja minna sooja päikest otsima. Kaks järjestikust talve on ikka liig mis liig.
Kui ma eelmise postituse lõpus hõiskasin, et ilm peaks ilusamaks minema, siis päris nii ikka ei läinud. Oleme iga päevaga talve poole astunud ja eelmisel kolmapäeval oli nii hull koerailm, et suutsin töötada kaks tundi ja otsustasin siis, et aitab küll. Kui ikka iga kolmas õun näppude vahelt maha pudeneb, sest käed on täiesti külmunud, pole töötegemisel sügavat mõtet. Pealegi oli mul sünnipäev ja ma otsustasin selle hoopis kamina ees raamatut lugedes veeta.
Suured tänud kõigile teile, kes te aitasite mul meeles hoida, et mul tähtpäev oli! Sest tõesti - kui oled harjunud õitsvate toomingate ja sirelitega ning näed selle asemel sügist ja valmivaid õunu, ei tule miskit pidulikku tunnet. Jõime õhtul klaasikese veini aga sellega kogu tähistamine ka piirdus.
Neljapäeva hommikul selgus, et Mann ja Co tõstab meid majast välja, sest me ei sobinud nende feng shui, bioväljade ja köögimööbliga kokku. Lisaks udune muinasjutt sellest, kuidas me Periga öösiti oma sabad seinakontakti pistame, öö läbi roheliselt hõõgume ning sellega maja elektrivarud ammendame (alatu vale!). Minu aabitsas ei ole selline väljaviskamine sõpruse tunnus, aga eks ma olen ennegi täheldanud, et selle sõpruse peatüki on keegi naiivitar koostanud. Või ütleme siis, et idealist.
Aga mis siis ikka, juba samal õhtul kolisime Periga motelli ja meid paigutati majja, kus olime esialgu kahekesi. Siin ei jää me kellelgi ette ja võime oma sabad öösiti rahuga seinakont... oih.
Igatahes, motellil pole häda miskit, nüüd elab siin meiega üks noor austraallane, kes teeb päeviti ehitustöid. Varsti peaks siia saabuma ka tema tüdruk, kellega ta praegu tundide kaupa telefonis lobiseb. Kuna seinad on siin paberõhukesed, siis ma aiman juba natuke halba.
Esmaspäeval käisime vahelduseks veini villimas. Vein sai suurest tsisternist pudelitesse, korgid peale ja mütsid pähe. Mütside all pean silmas seda plastikust tuutut, mis pudeli kaela ümber kinni kuumutatakse. Meie käte alt käis läbi vist üle 4000 pudeli. Lisaks sain hiljem proovida natuke sildistamist ja pakkimist, mis oli oluliselt rahulikum töö kui liini ääres toimetamine. Kuna veiniistanduse peremees on üsna hullu teadlase moodi toimekas tegelane, siis oli kogu liin üpris ligadi-logadi. Paar korda jäid pudelid kinni, üks lausa plahvatas. Veini oli siin ja seal ja kolmandas kohas aga see kõik oli suurepärane vaheldus õunakorjamisele.
Nägime villimise ajal suurt karvast ämblikku põrandal ringi tatsamas ja täna oli sama liiki tegelane ka õunaaias. Pärast olin ma igatahes väga valvas ja kogu aeg oli tunne, et keegi ronib kuskil. Ma loodan, et nad hoiavad minust eemale, sest ma võin ka päris surmav olla. Sellest suurest ämblikust peaks päris korralik märg plekk alles jääma.
Ahjah, ja kui keegi peaks odavat autot müüma, siis me oleme suured huvilised. Siinsed kuulutused pole hetkel väga paljulubavad, aga meil on varsti vaja minna sooja päikest otsima. Kaks järjestikust talve on ikka liig mis liig.
Tellimine:
Postitused (Atom)