Aeg lendab täpselt nii kiiresti, kui ma ette olin kujutanud. Meie tööpostil said õunad eilsega otsa ja meil on tagumine aeg välja mõelda, mida edasi teha.
Laupäeval nägime toidupoe stendil uut automüügikuulutust, mis pakkus töötavat ja novembrini registreeritud Fordi ainult 1500 dollari eest. Peri iPhone’ilt läks kohe kiri teele, sest telefonitsi müüjat tabada ei õnnestunud. Järgmisel päeval, kui olime juba lootust kaotamas, et keegi enam ühendust võtab, saime kirja ning kohtusime müüjatega juba samal õhtul. Naljaga pooleks olin arvanud, et automüüja on eestlane, sest tema e-posti aadressis oli topelt a. Kuigi olime kokkusaades kõik viisakused inglise keeles vahetanud, selgus varsti, et Mick on tegelikult Mikk ja Maria hoopis Maarja - no Estraalia ju! Tegime autoga prooviringi ja kui hirmus lärm välja arvata, mida teeb kolesuur “summuti”, oli sõiduk selle hinna eest igati kobe, lisaks veel makk ja GPS-seade.
Andsime neile raha, saime autovõtme vastu ja Mikk kribas miski vabas vormis paberi ka valmis, mis ütles, et ta müüs selle auto mulle. Noh, tegelikult ei käi nii lihtsalt asjad isegi mitte siin, aga seda saime me natuke hiljem teada.. Igatahes, selle ühe tähtsa paberi puudumine, mida nad meile üle ei andnud, võib trahvi tuua ainult neile endile. Aga selleks ajaks neid endam siin mandril ei ole, nii et nad ilmselt väga ei muretse.
Kui teiste seljakotirändurite käest on üsna tõenäoline saada auto, mis on kirev ja lilledega kaunistatud, siis meie oma on selle täielik vastand. Oma sisemise lillelapsega olen ma vana sõber, nüüd siis on aeg üles otsida sisemine rullnokk, sest magusa iroonia tahtel on meie masin tõeline (vähevõimeka) rallifanaatiku (untsuläinud) projekt. Aga kahtlemata on temaga hea sõitu harjutada ja seda ma kavatsen ka teha. Poes oleme juba käinud ning vastassuunavööndisse ka eksinud. Kõik on elus ja terved.
Homse päeva oleme igatahes veel siin, Stanthorpe’is, sest mõned asjad on vaja veel korda ajada. Laupäeval alustame ilmselt rändurielu - vaatame lõpuks ometi natuke ringi, satume ehk mõnda rahvusparki, läheme ookeani ujuma ja soojendame oma jäätunud konte päikese käes. Mingi ettekujutus marsruudist on olemas, aga üsna udune veel. Järgmisest tööotsast pole veel aimugi. Rannikul peaks olema maasikahooaeg, aga need meid eriti ei tõmba, ehk tuleb tööd otsima minna ikka rohkem sisemaale. Põnevaid töid on palju, peab ainult natuke õnne olema. Hakkasin täna unistama tööst loomadega, eks näis.
Järgmine postitus jõuab ilmselt siia juba uuest kohast ja uute muljetega. 19 päeva õunakorjamist on (pisut väsinud) selja taga ja uued väljakutsed ootavad. Loodan, et vahepealse puhkusega taastub ka mu käte haaramisvõime, mis tööga üsna väheseks on kulunud. Asi on isegi nii hull, et kui õunafarmi boss mul täna karuselt hüvastijätuks kätt surus, siis võttis valu silmad pöörlema. Ootan pikisilmi aega, mil kontoriinimese käed (ja keha) millegi kasulikuma vastu vahetuvad. Küll tuleb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar