Paradiisist põrgusse

Kui elu on nii kaootiline, nagu meie oma praegu, on päris raske end käsile võtta ja kirjutama asuda. Emotsioonid ja muljed vahelduvad päris kiiresti ning mul oli tunne, et vaja on pisukest ajafiltrit.

Nimbin

Stanthorpe’ist lahkusime Nimbini suunas, mis on naljakas pisike küla keset mägesid. (Kuri?)kuulus on ta Austraalia narkopealinnana, aga mulle palju huvipakkuvam oma kirevusega. Sinna on pesa teinud paljud (elu)kunstnikud, meelepoolikud ja vabamõtlejad ning seadnud kogu sealse elu oma käe järgi. Kõikidel majadel on maalingud, kohvikud on  omanäolised ja ka hostel pakkus mulle suurt naudingut oma fantaasiarikka värvivalikuga. Rastapatside konsentratsioon on harukordselt kõrge ja kõik kanepiga seonduv au sees. Proovisime meiegi Hemp Embassy hõrku kanepiseemne jahu sisaldavat šokolaadikooki, mis oli ilmselt parim, mis ma kunagi saanud olen. Mustadele suitsu pakkuvatele meestele ütlesime siiski viisakalt ära, sest nende pakutav kraam ilmselt legaalne ei ole...

Hipieluga käib käsikäes ka looduslähedane maailmavaade ning see päästis ka lähedal olevad vihmametsad. Oma rännaku teisel päeval võtsime meiegi ette retke loodusesse. Rahvuspark oli kilomeetrite poolest lähedal, aga kitsatel ja käänulistel mägiteedel sõitmine võtab tohutult aega, eriti vihmasajus. Samas pakkus see palju maalilisi vaateid ja muidugi ka tibake närvikõdi. Aga vihmametsas meil seetõttu palju aega ei olnud. Imetlesime 100 meetri kõrgust koske ja tegime vast paarikilomeetrise ringi. Siis oli aeg tagasi Nimbinisse sõita.

Byron Bay

Järgmisel hommikul sõitsime Byron Baysse, mis on samuti üsna väike linnake ookeani ääres. Talvisel ajal oli üsna vähe inimesi ringi liikumas, aga meile sobis see hästi. Sain lõpuks ometi ookeani ujuma ja lainetega hullama, mis tegi mu jaburalt õnnelikuks. Võtsime päikest ja tundsime end hästi, sest koht on selleks kui loodud.

Linna lähedal on üle saja aasta vana majakas, mis asub mandri-Austraalia kõige idapoolsemas tipus. Ülevalt kalju pealt oli hingematvalt kaunis vaade ja leidsime end jaapani turistide kombel arvutult pilte klõpsimast.

Surfers Paradise

Pärast tillukesi ja armsaid kohti ootas ees tõeline peomeka. Me alguses isegi kahtlesime, kas peatuda seal või sõita edasi näiteks Brisbane’i, aga sattusime peale heale hostelipakkumisele ja otsustasime ikkagi jääda. Hostel reklaamis end Surfersi parima peokohana ja otsustasime, et mängime kaasa. Kohe esimesel õhtul läksime seljakotireisijate pubi/klubituurile, mis vaatamata meie suurele skeptitsismile osutus suurepäraseks otsuseks.

Järgmisel päeval võtsime rahulikumalt, aga ülejärgmisel hommikul kutsus meie sakslasest toanaaber Dennis meid hommikusöögile, kuhu tulid ka 3 iirlast. Pärast tuli rand ja muidugi idee minna õhtul koos välja, ühele järjekordsele tuurile. Kauplesime piletihinnast tublisti alla ja kella poole seitsme ajal suundusime linna peale. Jälle joogid, palju tantsu ja suurepärane seltskond. Õhtu lõppes rannas odavat veini juures ja otsustasime, et lükkame äramineku veel päeva võrra edasi. Nimelt oli järgmisel päeval rannas tasuta muusikafestival, mis kõlas liiga hästi, et eirata.

Surfers oleks olnud suurepärane koht surfamise õppimiseks ja olin valmis lauaga lainetesse tormama, kuid kogenud tüübid arvasid, et lained pole õppimiseks sobivad. Dennis korraldas mulle rannal põhjaliku teooriatunni, aga sellega asi ka piirdus. Lainehobudega katsusin mitmeid kordi jõudu laua puudumisest hoolimata. Ja hoolimata ka sellest, et mitmed inimesed rannapromenaadil jalutasid oma parimas talveriietuses.

Selles linnast lahkudes oli mul esimest korda väike kurbus südames.

Aga minema pidi, sest vaja oli leida töö. Suundusime edasi põhja. Panin kaardil paika koha, kuhu me enne pimeda saabumist jõuda võiksime, söötsin selle GPSile ette ja asusime jälle teele. Sõit oli uskumatult väsitav, nagu oleks ise vändanud. Pimeda saabudes selgus, et meie autol põlevad ainult ülituhmid päevatuled, mis valgustasid vähem kui suunatuled. Kaugtuled töötavad, aga sellel kellaajal oli teisi liiklejaid veel päris palju. Jõudsime kuidagi oma hosteli ja mina olin nii laip, et kui meilt taheti hosteli vastuvõtus tagatisraha juhuks, kui peaksime midagi lõhkuma, siis teatasin puhtsüdamlikult, et antagu andeks, aga ma olen liiga väsinud, et laamendada. Hostel oli aga inimesi täis ja polnud isegi kohti samasse tuppa. Käimas oli maasikakorjamise hooaeg.

Koht ise oli armas ja inimesed paistsid toredad, aga elamistingimused paistsid pisut viletsad ja otsustasime ikkagi Bundabergi välja sõita, sest see linn on tuntud laia valiku töökohtade ja igikestva hooaja poolest.

Bundaberg

Nojah, seekord siis panime mööda... Esimene hostel, mida proovisime, oli täiesti täis. Naine vastuvõtust ütles, et enamus töötavad. See andis meile kõvasti lootust. Leidsime teise hosteli ja maksime kohe julgelt terve nädala eest. Siis selgus, et tööga ikkagi nii priisata ei ole. Hosteli töödejuhataja laiutas käsi ja rääkis külmast ilmast. Ütles, et võime end kirja panna ootelisti, aga kui me lugesime lepingutingimusi, siis ei tõtanud me Periga kumbki millelegi nii lollile alla kirjutama.

Oma tuba jagame kahe inglise noormehe, prussakate, ämblike ja vähemalt ühe hiirega. Kõiki neid õnnestus esimesel õhtul näha. Hosteli põhielanikkond tundub olevat 20ne ringis ning kui parasjagu tööd pole, siis nad joovad. Ja mitte vaikselt, vaid kohutava kisa ja draama saatel. Lonely Planeti arvates võiks siin hostelis tõsieluseriaali vändata ja selle kirjeldusega tabasid nad naelapea pihta.

Järgmisel päeval otsisime üles tööbüroo. Nemadki ütlesid, et tuleb oodata ilma soojenemist. Et tavaliselt on tõesti juuni keskel palju tööd, aga seekord on teisiti. Samuti räsis farmereid jaanuarikuine üleujutus. Saime siiski kahe koha nimed, kus peaks tööd olema tsitruseliste korjamisel ja pakkimisel.

Kuna ööbimise eest oleme niikuinii maksnud, siis püüame oma viletsat olukorda kuidagigi ära kasutada. Täna käisime rummitehases, kus suhruroost valmib austraallaste au ja uhkus - Bundabergi rumm. Tunniajasele väga meeleolukale tuurile järgnes ka erinevate toodete mekkimine, kus saime teada, et seda jooki võib edaspidigi tarbida.

Homse päeva põhitegevused on ilmselt pesupesemine ja trenni tegemine, sest Per tahab kangesti BodyPumpi minna ja siin see võimalus on. Mis ülehomme saab, sellest pole mul õrna aimugi aga minu und see igatahes ei riku. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.