Uued tuuled

Mildura saak on nüüdseks korjatud ja mina liikunud elama ja töötama uude osariiki. Viinamarjade korjamine tegi mu ainult vaesemaks ja nüüd olen ma kohas, kus tõesti ka raha kogunema peaks. Aga kõigest järgemööda.

Meie farmi viinamarjapõllud ei läinud üldse roosilisemaks. Pigem oli üha raskem ja raskem omadega plussi tulla. Ega mujalgi lood väga head ei olnud - mõned farmerid lasid saagil halvaks minna, sest peamine transiidimaantee oli ajuti üleujutatud ja vett kardeti ka Milduras. Õnneks käitus jõgi Mildura lähistel üsna viisakalt ja eelmise aasta sademete rekordid jäid ületamata.

Otsustasime kolme saksa tüdrukuga jõud ühendada ja Perthi sõita, sest hooaeg oli läbi saamas ja asjad said minna ainult halvemaks. Farmi manager palus meid saagikoristuse lõpuni jääda ja farmer pakkus meile elamiseks oma maja, kus me ei pidanud majutuskulusid maksma ja võisime olla niikaua, kuni saabub soodne võimalus minekuks. Farmer ise maja niikuinii palju ei kasutanud, peamiselt ööbis ema või ämma juures, kes mõlemad sobivalt üle põllu elasid.

Maja oli päris hirmsas seisus. Paar nädalat varem olid 4 meie kaastöötajat terve päeva majas koristanud, nii et enne oli see palju hullemas seisus, aga ega seal eriti mugav ikkagi ei olnud. Näiteks elasid ühe seina sees mesilased ja neil oli sissepääs ka tuppa, millel muidugi ust ei olnud. Vannitoal ka ei olnud. Ja WC kardina taga elas suur rasvane ämblik. Mille tegi hullemaks asjaolu, et WC-s polnud tuld... Aga seal oli vähemalt mitu voodit ja oluliselt rahulikum elu kui hostelis.

Meie esialgne plaan oli reisida suure karavanautoga, aga see osutus üsna keerukaks ja kulukaks mõtteks ning meil oli vaja reisida võimalikult odavalt. Lõpuks leidsime internetist reisikaaslased - prantslased, kes olid minemas oma transpordiga Adelaide’ist Perthi. Sõitsime kahe saksa tüdrukuga Adelaide’i ja kohtusime järgmisel päeval oma uue reisiseltskonnaga. Tuli välja, et olime üsna palju üksteistest mööda rääkinud, mis ei ole muidugi just väga suur üllatus prantslastega inglise keeles suheldes.

Prantslased on Austraalias üsna kehva mainega ja nendega reisides sain väga hästi aru, miks. Esimesel korral koos supermarketisse minnes ütlesid nad meile, et me ei kulutaks oma raha toidu peale, jätku me see nende mureks. Kui ma neid krevette küsimas nägin, olin ma väga üllatunud. Kui ma seda väljendasin, siis vaatas mu reisikaaslane Jana mind muigega ja küsis, kas ma tõesti usun, et nad kavatsevad oma ostude eest maksta. Tema oli Austraalias olles juba prantslastega koos elanud ja teadis, kuidas asjad käivad.

Meie reis oli tõepoolest üsna odav - olime viiekesi ühes autos, mis tähendas üsna väikest bensiinikulu, me magasime telkides ja sõime ühiselt. Prantslased tegid ja arutasid plaane prantsuse keeles, meile selgitati asju ainult siis, kui spetsiaalselt küsisime. Lisaks saime tihti natuke valesti aru. Vahel jagasid poisid meile ellujäämisnippe - näiteks kuidas supermarketite prügikastidest toitu leida või kus makstakse 250 dollarit kaamera ees masturbeerimise eest.

Vaiksel neljapäeval sattusime maanteel lauskontrolli, kõik juhid pandi puhuma. Meie auto pääses probleemideta läbi, sest taipasime õigel hetkel juhti vahetada ja sokutasime viisaka saksa tüdruku rooli. Teisel autol nii hästi ei läinud ja nemad viibati kõrvale, sest alkomeeter piiksatas. Teistkordsel puhumisel tunnistati joove lubatuks, aga lisaks juhile kontrolliti ka kolme teist inimest autos ja kahe jaoks tähendas see seikluste lõppu Austraalias, sest üks neist oli kuu aega riigis illegaalselt viibinud ja teine juba seitse.

Tänu sellele vahejuhtumile ja tühjaks saanud autoakule jõudsime Perhi lähedale Fremantle’isse alles 11 päeva pärast rännaku algust. Kokku oli läbitud üle 3000 kilomeetri. Fremantle oli väga armas linnake ja suurlinn Perth on sealt ainult poole tunni rongisõidu kaugusel. Otsustasime sinna jääda ja jäime ootama lihavõttepühade lõppu, et siis tööd hakata otsima. Esimese öö ööbisime hostelis, aga järgmisel hommikul kolisime välja ja hakkasime Janaga otsima kohta, kus nii palju raha ei kuluks. Leidsime internetist kuulutuse ja sattusime väga huvitava austraallase juurde, kes oli nädal varem otsustanud hakata pakkuma majutust alles ehitatavas majas. Õigemini oli ta otsustanud teha suure juurdeehituse juba olemasolevale majale, aga sellest oli valmis ainult kelder. Kelder polnud aga rõske koobas, vaid kolm suurt avarat ruumi, mille põrandatel olid madratsid. Seljakotireisijaid peatus seal kümne ringis. Öö oli täpselt poole odavam kui hostelis, aga selle eest tuli leppida nii mõnegi asjaga. Näiteks sellega, et majaperemees oli otsustanud vanni kööki panna ja seega ei saanud süüa teha, kui keegi end pesi ja vastupidi. Aga inimesed olid kõik väga toredad ja majaperemees müstiliselt filosoofiline, eriti pärast paari klaasi veini.

Pärast pühade lõppu läks ainult paar päeva, et saada endale see töö, mida ma tahtsin - müüja teemajas. Esmaspäeva hommikul vara alustasin bussiga teekonda ja pärast pea 12 tundi rännakut jõudsin oma uude elukohta - Mount Magnetisse. Järgmisel päeval oli juba esimene tööpäev ja homme pean töötama üksi, mis teeb mind üsna murelikuks. Pean müüma kütust, tarbekaupu ja toitu, võtma toidutellimusi, toitu lauda kandma ja koristama. Mul on neli erinevat kaardiaparaati, mis kõik töötavad pisut erinevalt ja kassaaparaat, mis on üsna tobeda süsteemiga. Lisaks on paljudel firmadel avatud arved ja ma pean pidevalt kliente teenindes suutma jälgida, kes parasjagu kus tangib (10 erinevat tankimiskohta) ja suutma öelda, milline masin maksmata lahkus. Nagu öeldud, pean homme kõige selle kõigega täiesti üksi žonglöörima ja ma ei usu, et ma täna öösel hästi magan. Aga kui ma sellest eluga välja peaks tulema, siis olen ma küll enda üle uhke. Mount Magnet võib küll olla väga väike, aga teemajas on vaiksed hetked küll väga haruldased.

Internetti saan ma siin raamatukogus ning kohvikus, mis on avatud teisipäevast neljapäevani ja ainult kella kaheni päeval. Mu telefonioperaator siin ei levi, aga sellest pole midagi, sest ma unustasin oma telefoni Fremantle’isse. Eile ostsin endale äratuskella, kaks eelmist varahommikut (vahetus algas kell kuus) ärkasin üles puhtalt hirmu najal.

Hoidke mulle pöialt, et ma oma tööga kiiresti sina-peale saaksin, sest mulle täitsa meeldib siin. Jääksin paariks kuuks ja lahkuksin oluliselt paranenud finantsseisuga. Ja Eestis saaksin suviti farmis ja talviti kassapidajana töötada. Juhuu!

Viinamarjad on magusad, olukord hapu

Olen endiselt Milduras ja viinamarjahooaeg on täies hoos. Olen nüüd töötanud paar nädalat farmis, kus kasvavad viinamarjad. Segadust on olnud kõvasti, sest farmi eesotsas on alkohoolikust endine veoautojuht, kellele kogu krempel selgelt üle jõu käib. Vana farmer suri mõnda aega tagasi ja poeg on viinapuud üsna metsikuks lasknud.

Alguses töötasime umbkeelsele hindust alltöövõtjale, kes mitte millegi tegemise eest meie palgast pea 20 protsenti enda tasku pistis. Siis sai farmi manager aru, et selline süsteem on täiesti tarbetu, selgitas seda ka omanikule, hindu lasti lahti ning meie hakkasime otse farmile tööd tegema. Aga kogu selle segaduse tõttu oli mitmeid päevi, kus me üldse tööd teha ei saanud. Manager Kevin surus läbi päris paljud muudatused, et töö korralikult toimima saada ja näeb üldse kõvasti vaeva, et selle aasta saak ikka korjatud saaks. Farmer loobib muidugi vastavalt tujule kaikaid kodarasse ja maksab Kevinile kogu selle rassimise eest täiesti naeruväärset tunnipalka, mis jääb alla kõikide tunnipalkade, mida mina siiani Austraalias saanud olen. Aga Kevin muretseb ja teeb, sest tal on hea süda.

Nüüd siis on uus jama - sajab vihma ja see on väga halb asi, kui püüad midagi õues kuivatada. Kui veel peaks kohe pärast vihmast aega kuumaks minema, siis on oht, et kogu saak läheb mädanema. Mulle tähendaks see tööst ilma jäämist. Loodetavasti alates homsest ei saja ja me ilmselt peame andma oma parima, et põllud võimalikult kiiresti tühjaks korjata.

Vihm tähendab seda, et mitte ükski farm ei tööta ja alkoholilembelises tööhostelis on lahti läinud tõeline põrgu. Siin hostelis on vähemalt pooled elanikest iirlased ja see pole mingi müüt, et nad joovad nagu loomad. Värava peal on meil muidugi uhkelt silt, et alkoholi tarbimine on keelatud, aga tegelikkuses keegi ei hooli. Siin on ka oma kanepidiiler ja pilve tõmbamine toimub täiesti avalikult. Suitsetajad on muidugi enamasti vaiksed ja rahulikud, mida ei saa teps mitte öelda alkoholitarvitajate kohta. Joogiks on enamasti ikka odav valge vein, mida müüakse 4,4 liitrises pakis. Hommikul (noh, lõunal) pärast ärkamist ostetakse lähimast poest natuke süüa ja pakk veini ja see pakk koos topsiga on truu kaaslane terveks ülejäänud päevaks ja pooleks ööks.

Täis peaga tuleb muidugi palju häid mõtteid. Sellel nädalal näiteks vedasid kaks iirlast kihla, kumb suudab kiiremini kaks liitrit veini alla kulistada. Võiduajaks oli pisut alla kahe minuti ja võitjaks armas blond tütarlaps. Poiss, kes kaotas, peab nüüd minema tätoveerija juurde ja tindiga võitja nime oma kannikale laskma kirjutada. Täna kuulsin, et mu enda Iiri tüdrukust toakaaslane sõlmis sarnase kihlveo, paari päeva pärast saab siis järjekordselt imetleda, kuidas alkohol kurku kaob ja sealt jälle välja purskub ja jälle kaob ja jälle... oeh.

Ega see vein nii hea ei ole, et ta ilma sundimiseta alla läheks päevast päeva. Siis on väga palju erinevaid mänge, mis jooma utsitavad. Kõige populaarsemad on kõiksugu kaardimängud, järgnevad teatejooksud ja beer-pong, kus tuleb ping-pongi pall vastasvõistkonna topsi visata. Tihti rändab ringi ka pesulõks, mida üksteisele salaja riiete külge üritatakse sokutada. Kui see õnnestub, siis peab tähelepanematu karistuseks muidugi tassitäie oma jooki jooma.

Öösiti käib üsna vilgas elu, nii et olen endagi magamisajad pisut ümber korraldanud. Magan peaagu iga päev päevaund, sest siis on hea vaikne ja kui parasjagu ei saja, on väljas nii palav, et seal niikuinii olla ei taha. Õhtuti lähen siis selle võrra hiljem magama ja kui tööd on, siis tuleb ärgata enne päiksetõusu, et esimeste koidukiirtega kohe tööd alustada. Varaommikune aeg on kõige mõnusam, juba paari tunniga läheb tavaliselt juba päris soojaks. Pilvitutel päevadel on kell üks juba nii palav, et see aeglustab tublisti tööd ja tuleb pidevalt pause teha, et vett juua. Temperatuur tõuseb pärastlõunaks tublisti üle kolmekümne ja püsib vahel kolmekümne ringis veel tunde pärast päikseloojangut. Intensiivne päike väsitab üsna ära, kuigi viinamarjade korjamine on ilmselt üks kergemaid töid, mida ma siin teinud olen. Mõnel lapil on viinapuud nii viletsalt tagasi lõigatud, et siis väsitab see džunglis rassimine ära ja ämbri täiskorjamine läheb väga aeglaselt. Palka saame me aga selle pealt, kui palju ämbreid suudame täis korjata ja täiesti võimatu on ennustada, milline tasu nädala lõpus ootab. Igasuguste tagasilöökide tõttu olen ma siiani pidanud elama üsna peost suhu ja alles ei jää midagi. Mujale minemiseks oleks vaja pisut algkapitali, mida aga üldse kohe ei kogune. Raske on ka kohale minemata kuskil mujal tööd saada.

Nii et ainus positiivne asi ongi see, et töö on vähemalt lihtne. Mina pole suuri ämblikke seal ka siiani näinud, kuigi väidetavalt neid seal ikka liigub. Olen hoopis näinud viinapuudel elavaid imearmsaid ja üsna kartmatuid hiiri ning suuri seltsivaid sisalikke. Teistes farmides töötavad poisid on öelnud, et nemad on näinud punaselgseid mürgiämblikke, aga neile vist meeldivad niisked kohad. Loodan, et nad nüüd vihmaga kuskilt välja ei roni. Ämblikuhammustus on päris kole asi, kui tal pikalt olla lasta. Nimelt ühel iirlasel läks näpp mädanema ja läks arsti juurde, kes vaatas üle ka tal jala peal juba tükk aega olnud koleda haava, mis osutus ämblikuhammustuseks. Poiss ise ei teadnudki, oli selle saanud juba poolteist kuud tagasi ja ei lasknud ennast väga häirida. Aga ma võin kinnitada, et see nägi ikka väga kole välja. Raviks on antibiootikumikuur. Kui ei ravi, siis võib mürk pikapeale erinevate elundite tööd hakata häirima.

Ahjaa, kui ma Mildurasse tulin, siis oli hostelis 4 eestlast. Lõbustasin ennast paar esimest päeva peitusemänguga ja ei läinud neile nimme tere ütlema, vaid tegin oma parimat pokkerinägu, kui nad mu lähedal eesti keeles rääkisid. Nad olid kuulnud, et Eesti tüdruk on saabunud ja see tegi mu mängu veel lõbusamaks. Kolm poissi on nüüd ära läinud ja üks vana olija tagasi tulnud. Nii et praeguse seisuga on kolm eestlast ja linna peal on veel mõned, ühte nägin klubis.

Loodan, et järgmisel korral on mul oma elust paremaid uudiseid. Seniks aga püüan siin oma (kainet) mõistust mitte kaotada. Õnneks kõvakettal veel filme jagub ja aegajalt satub mõni raamat ka näppu, nii et alkohoolikut minust veel ei saa. Siinseid asukaid vaadates on mul hea meel, et meie korjatud viinamarjadest rosinad saavad.

Veel Taid ja tagasi farmitööliseks

Aeg Tais möödus kui unenägu ja olen olnud juba terve kuu Austraalias. Aga Taisse tahaks tagasi küll. Annan siinkohal lühiülevaate sellest, mis ma seal veel tegin ja nägin alates sellest hetkest, kui kolisin Khao Sani tänavale.

Bangkok on äärmiselt eripalgeline linn ja Khao San on üks tema nägudest, mida mina esimesest pilgust armastama hakkasin. Tegemist on ainult ühe üsna lühikese jalakäijate tänavaga, mis pakub imelisel kombel kõike, mida ühel ränduril vaja võiks minna ja seda kõike väga soodsa hinnaga. Sealt leiab öömaju korralikest kohtadest urgasteni, sööki tänava- ja kiirtoidust armsate söögikohtadeni, reisibüroosid, ilusalonge, massööre, ennustajaid, suveniire, pesumaju, ööklubisid, rahavahetuspunkte ja dokumendivõltsijaid. Ja baare, baare ja baare... Lisaks asub tänav jalutuskäigu kaugusel mitmetest Bangkoki suurimatest vaatamisväärsustest.

Melu ei lakka Khao Sanil hetkekski. On hetki, kus tänaval annab üsna sirgjooneliselt kõndida, aga õhtutundidel on iga lapike maad  tihedalt asustatud. Baarid ulatuvad siis poole tänavani - kui klient tuleb, tuuakse toole ja laudu juurde. Kui politseil on vaja läbi sõita, siis võetakse ennast kiiresti jälle koomale. Kõiki kokteile saab osta väikese ämbriga, õlut suure tornina. Liikuva ja istuva rahvahulga vahel nõeluvad tänavakaubitsejad, igast baarist kostab vali hittide sadu. Mõne jaoks kõlab see kindlasti nagu halb luupainaja, aga mina tundsin kogu selle elu keskel ennast ülimõnusalt ja nautisin iga hetke.

Khao Sanil elamise teisel päeval sain kokku põhjalaste Anna ja Leoga, kes olid oma terve aasta kestval maailmareisil just Bangkoki jõudnud. Nad olid oma kodutöö palju põhjalikumalt teinud kui mina ja sain nendega koos seigeldes palju targemaks. Näiteks õppisin kasutama paate, mis Bangkokis on üks ühistranspordi liik (ja seejuures väga odav). Nimelt on linnas pidev häda liiga tiheda liiklusega. Ummikud on väga tavalised ja kuigi seda probleemi on kohati väga edukalt proovitud lahendada õhurongiliiklusega (ja metrooga), siis Khao Sani lähedusse ei ulatu ükski liin. Lahendus ongi minna graafiku alusel liikuva paadi peale, mis ilma igasuguste ummikuteta päris tükk maad edasi saab aidata. Peatusi on mõnes kohas üsna keeruline leida, vahel õiget tänavajuppi ei märka, aga majadevahelistes kitsastes käikudes seigelda on omaette kogemus ja tavaliselt jõuab kuidagi jõeni ikka. Igas peatuses muidugi kõik liinid ei peatu ja vahel tuleb pärast graafiku vaatamist paar peatusevahet veel edasi kõndida.

Leo ja Annaga luusisime läbi kunigapalee ümbruse ja templikompleksi, kus oli sadu budakujusid ning hiiglaslik lamav Buddha. Ma ei väsiks vist kunagi imetlemast sealsete templite katuseid, mis on lihtsalt imelised. Muidugi kasutatakse kõikjal ka palju kullavärvi, mis mul alati silmad särama paneb. Hiljem läksime linna ärikeskusesse ja jooksime läbi kinod, et vampiire minna vaatama. Saime piletid hilisõhtusele seansile ja veetsime senikaua aega kaubanduskeskustes ja tänavatel kolades.

Kuuendal Bangkoki-päeval sõitsin taas lennujaama poole, et vastu minna Eestist saabuvale sõbrale. Demonstreerisin uhkelt oma teadmisi transpordi vallas ja kõik läks üsna libedalt, kuni jõudsime paadipeatusesse. Pärast mõningat ootamist avastasin ma, et nädalavahetustel liinipaadid ei käigi, hoopis kallid turistipaadid. Pikast lendamisest poolsurnud K. ei suutnud mulle sellist apsakat kuidagi andeks anda ja ei leebunud päriselt ka siis, kui ma meile takso võtsin. Noh, esimest vaba taksot ei saanud ju ka võtta, sest enne taksosse istumist tuleb alati selgeks teha, kas taksojuht ikka kasutab taksomeetrit. Ja kui ei kasuta, siis mis hinna eest ta nõus on sõitma.

Bangkoki jäime veel paariks päevaks ja siis sõitsime öise rongiga lõunasse. Kuna kõike tuleb teha viimasel hetkel, siis polnud rongis enam magamiskohti, aga olime konditsioneeriga teise klassi vagunis, millel ka suurt häda polnud. Sõit kestis umbes 10 tundi ja siis olime Surat Thanis, kus pidime mõtlema, kuhu siis ikkagi täpselt minna. Valida oli, kas minna Samui (ja hiljem Phangani) saarele või võtta suund edelasse ja Krabi poole. Saared on aga muidugi kallimad ja tegu absoluutse kõrgajaga, nii et me ei hakanud saartega jamama ja sõitsime bussiga Krabisse. Kõlab väga lihtsalt, aga ega tegelikult Tais see omapäi liiklemine väga lihtne ei ole kui jaburaid turistihindu vältida üritad. Kõik üritavad turisti pealt teenida ja isegi liinibussiga, mida kasutavad kohalikud, viiakse kõik valged inimesed mõnda turistilõksu. Ja esimesed korrad lõpetadki ilusti lõkus, sest ei oska õigeid asju nõuda ja õiges peatuses maha minna. Väga valusalt kõrvetada ei saanud, aga nii mõnelgi korral maksime tublisti üle. Ka Krabis ei osanud õiges bussijaamas maha minna vaid meid sõidutati pool kilomeetrit eemale “bussijaama”, kus olid inimesed, kes pakkusid hotellipakette ja taksoteenust, et sinna saada. Kuna me keeldusime nii hotellipakettidest kui ka taksost ja nõudsime kangekaelselt liinitaksot, siis lubasid nad selle meile kohale helistada. Lõppes see asi aga nii, et teised turistid, kes meiega sama bussi pealt tulid, võtsid taksopakkumise vastu ja kuna meiegi olime otsustanud samasse kuurortisse minna, siis pandi meidki sama takso peale ja võeti meilt liinitakso hind.

Rannakuurort Ao Nang võttis meid vastu vihmavalinguga. Tilkuvatena läksime internetikohvikusse ja broneerisime endale hotellitoa. Üsna pea sai meile selgeks, et kuurorti asukateks on peamiselt skandinaavlased. Soome- ja rootsikeelseid silte võis näha kõikjal ning muidugi olid ka hinnad vastavad. Alati saab muidugi tingida, aga sealsed taid olid üsna rahaga ära hellitatud ja ei viitsinud vähema eest ennast üldse liigutada.

Rand oli muidugi ilus ja loomulikult õnnestus meil mõlemal ennast esimese korraga ära kõrvetada. Minul oli päris hea baas küll all, aga K. koorus pärast seda päeva terve ülejäänud reisi. Aga noh, päevitamise linnuke sai ühe korraga kirja ja rohkem polnud vaja sellega tegeleda.

Kuulasime natuke maad ja jõudsime järeldusele, et kõige mõistlikum on broneerida populaarne nelja saare paadituur. Pärast seda läksime baari, kus väga tore taidest koosnev bänd kaverdas tüüpilist repertuaari, aga lauljanna hääl on väga võimas ja mõnus ja kuna me sattusime istuma kohe bändi ette, siis tuli ta meiega ka vestlema. Imetlesime teda, imesime kõrtega ämbrist kohaliku rumi Sangsomi ja koola segu ning mina olin toreda õhtu lõpuks üsna purjus. Lõbusad õhtud, kurvad hommikud, eriti, kui tuleb väga vara ärgata ja merele minna. Mul ei ole kunagi laevasõiduga probleeme olnud, nii et see oli siis esimene kord, kui ma ookeanikalu toitsin. Probleem polnud niiväga isegi sõidus - tõsiselt õudne oli olla siis, kui tegime peatuse ja lainetel loksusime. Kahes kohas sai vette hüpata ja snorgeldada. Midagi väga ilusat näha polnud, aga vees oli enesetunne vähemalt oluliselt parem kui paadis õõtsudes. Eks ma ühe silmaga nautisin ikka vaateid ka - sealsed saared on imelised ja näivad esialgu üsna ebareaalsetena. Eks oleme neid kõik filmides näinud, aga koha peal on ikka natuke teine lugu.

Kui meil kuurortist villand sai, kolisime lähedalasuvasse Krabi linna. Krabis väga palju turiste pole ja nautisime seda täiel rinnal pärast heledajuukselist Ao Nangi. Linnas liikumiseks transporti vaja ei läinud, tegime pikki jalutuskäike. Ühel pikemal ringil olles sattusime turule, kus ma lõpuks endale natuke kuumas õlis valmistatud putukaid ostsin. Ega ma ei teagi, mis need täpselt olid, võtsin nelja sorti. Väikeseid rohutirtse (või tsikaade?), natuke suuremaid rohutirtse, valgeid ussikesi ja midagi, mis nägi välja nagu nukkuv putukas. Nad pandi kõik tillukesse kilekotti ja piserdati sojakastmega üle. Sain pika puutiku ka, kuigi sellest polnud mingit abi. Istusime murule ja ma hakkasin eksperimenteerima. Leo oli öelnud, et väikesed rohutirtsud on okei, nii ma siis alustasin neist. Ja... polnud väga viga, kujutasin täitsa ette, et sobiks õllesnäkiks küll. Suuremad rohutirtsud olid juba rohkema karakteriga, aga mõte jäi üsna samaks. Valged väiksed ussikesed olid üsna mõrud ja neid ma uuesti ilmselt ei sööks. Viimast paksu tõuku või nukku (või misiganes see oli), kartsin kõige rohkem, aga oli täitsa söödav, läks alla küll. Aga eks need olid kõige pisemad putukad kogu sellest suurest assortiist, mida tegelikult müüakse. Ja mida pisem putukas, seda suurem tõenäosus, et maitseb nagu soolapähkel. Suuri ma ilmselt ei suudaks süüa, aga olen rõõmus, et sain vähemalt väikestega sina-peale.

Aasta viimasel päeval läksime Krabist mõned kilomeetrid eemal asuvasse Tiigri templisse. Tegemist on ühe Lõuna-Tai kuulsaima templiga, sest asub mäe otsas, kuhu viib 1237 trepiastet. Meie õnneks oli pilvine päev, aga ronimine ise oli täitsa paras pingutus. Trepiosad olid kõik väga erinevad - mõned lõigud väga järsud, siis jälle mitte. Mida kõrgemale jõudsime, seda inspireerivamaks läks vaade. Mõned vastutulijad ütlesid lohutavaid sõnu, mis aitasid edasi rühkida. Üleval oli vaade muidugi üsna imeline. Mäe tipus oli kuldne Buddha kuju ja kaljus kellegi jalajälg. Kas tiigri või Buddha oma, on mulle siiani mõistatuseks.

Sellel hommikul, kui Krabist lahkuma hakkasime, otsustasime naljaviluks minna hommikusööki sööma Euroopa kohvikusse. Noh, et ma pole tükk aega Euroopas käinud ja nii. Algas see asi naljana, aga lõpetasime me oma elu parima kukliga ja üleüldse suurepärase hommikusöögiga. Filmi Beach võtete ajal oli seal käinud ka Leonardo DiCaprio ja temast oli menüüs pilt ning täpne menüü, mida ta sõi. Ühesõnaga täiesti ootamatu positiivne elamus ühes muidu nii hallis hommikus.

Tagasisõites olime me juba palju targemad turistid ja saime oma sõidud odavamalt tehtud. Muidugi unustasime internetist ostetud rongipiletid oma võõrastemajas välja printida ja muretsesime, kas nad arvutiekraani aksepteerivad. Surat Thanis olid enamus kohad kinni, käisime läbi kõik mõeldavad kohad ja printerini ei jõudnudki. Meie rong tuli kesköö paiku ja õnneks läksid ekraanilt näidatud piletid läbi. Seekord olid meil kohad magamisvagunis ja see oli ka väga tore elamus. Magasin päris hästi, kuigi hommikul oli suur segadus sellega, miks käis suur tuledega vilgutamine juba kella seitsme ajal ehk siis miks meid nii vara ülesse ajada püüti. Ja et kas peaks välja ronima või võib edasi magada, kui Bangkokini oli jäänud veel tubli kolm tundi. Piilusin oma koikust aegajalt välja, et näha, mis teised teevad.  Kui üle poolte inimestest oli oma vooditest väljas, siis pidasin kohaseks ka välja ronida. Voodite asemele ilmusid pingid ja lauad ning pakuti hommikusööki. Igal juhul oli niimoodi mõnusam kümme tundi mööda saata kui istuvas asendis tiksudes.

Niisiis oli käes viimane õhtu Bangkokis ja kuigi ööbisime rongijaama lähedal ühes väga armsas hotellis, läksime siiski aega veetma oma lemmikkohta Khao Sanile. Pärast head sööki ja häid kokteile otsustasime, et meie väga ontlikule ajale Tais (mis muidu on kurikuulus maa nii mõneski aspektis) peab punkti panema midagi sealse räpase ööelu stiilis. Oma punkti me ka saime ja nägime väga kurbi naisi tegemas asju, mida keegi ilmselt päris vabatahtlikult ei teeks. Transvestiitide show oleks ilmselt oluliselt meeliülendavam olnud.

Ülejärgmiseks päevaks viis lennuk mind Melbourne’i. Peatusin St. Kilda piirkonnas, mis on kesklinnast mõnusa trammisõidu kaugusel. Seal on rand, kondiitriäride ja kohvikute poolest kuulus tänav ning lõputult palju armsaid maju tillukeste, kuid põnevate aedadega. St. Kilda kail elab Melbourni ainus pisikeste pingviinide kogukond ja käisin nende kojusaabumist päikeseloojangul ka vaatamas. Nad ei lase ennast eriti segada suurest inimsummast, kes neid igal õhtul vaatama koguneb ja paterdavad armsasti kivide vahelt oma pessa.

Melbourne’i ilm oli minu jaoks pärast Queenslandi ja Taid täiesti rabavalt külm. Ostsin allahindluselt ühe pikkade varrukatega kardigani ja ikka külmetasin poole ajast. Proovisin Melbourne’is tööd leida, aga ei õnnestunud. Lõpuks oli raha üsna otsakorral ja tulin Mildurasse, mis on Melbourne’ist 550 kilomeetrit põhja pool. Kuna siit voolab läbi suur Murray’ jõgi, on tegemist oaasiga, kus tegeletakse peamiselt viinamarjakasvatusega. Viinamarjade hooaja algust ma siin nüüd siis ootangi. Olen seni korjanud paprikaid ja tšillisid, aga seda ka ainult mõnel päeval nädalas ning väga viletsa tasu eest. Hostelis pole paljudel tööd ja valdav enamus lööb aega surnuks odava veini ehk gooni joomisega.

Postitus hakkab juba päris pikaks venima, nii et elust Milduras kirjutan järgmine kord. Selle postituse eest tuleb tänada minu ema, kes kannab ilusti ette, kui pettunud kogu lugejaskond täpselt on. Tervitan teid kõiki ja ärge pikka viha pidage.

Puhkus Tais. Bangkok

46 päeva kartulifarmis on nüüdseks ajalugu ja mina olen viimaks jälle liikvel. Pühapäeva õhtul viskasin ära ja jagasin välja julgelt poole kogu oma seitsme kuuga kogunenud varandusest ning esmaspäeva varahommikul sõitsin Bundabergist rongiga Brisbane’i, nautides suurepäraseid vaateid ja kümnete kaupa kängurusid. Kohale jõudes sain sõnumi, et ka Mann läheb samal päeval lennukile ja nii oli meil tunnike aega kohvi juua ja juttu puhuda. Veider oli üle poole aasta kellegagi näost-näkku eesti keeles rääkida ja üsna raske oli nii harjumuspäraseks saanud inglise keelt vältida.

Pagasi kaalumisel selgus, et seljakott oli vaid 800 grammi lubatust (20 kg) kergem. “Käekotis” kannan ka ilmselt umbes 6+ kilo, kuigi ma ei saa üldse aru, millest kogu see mass tuleb. Igatahes on sellise hunnikuga päris keeruline reisida ja eks ma olen oma kottidega omaette nähtus. Aga pärast troopilist Taid reisin esialgse plaani järgi Tasmaaniasse, kus läheb ilmselt hädasti vaja neid pikki varrukaid ja teksasid, mis mu kotti täidavad. Kuigi vahel on küll kiusatus kõik minema visata ja uues kohas jälle asjade kogumist otsast alata.

Lendasin Bangkokki Thai Airwaysiga, mille teenindus oli suurepärane. 8 tundi lendu läks päris kiiresti isikliku meediakeskuse, kahe maitsva toidukorra ja veini saatel. Lisaks istus minu kõrval tõeline vene mammi, kes viimased 7 aastat Austraalias on elanud ja kes reisi lõpuks mind juba peaagu tütreks kutsus. Täitsa tore oli üle pika aja kohata kedagi, kes midagi Eestist teadis ning mulle pikalt-laialt Jaak Joalast, Tõnis Mäest ja Anne Veskist rääkis. Tõelise venelasena avaldas ka muidugi kahetust Nõukogude Liidu lagunemise üle aga üldiselt suutsin ma enda meelerahu nimel pikemaid ajaloolis-poliitilisi diskussioone vältida.

Lennukis tuli täita Taisse sisenemise kaart, kus muuhulgas tuli ära märkida peatuspaik. Kuna mul polnud veel aimugi, kus ma oma öö veedan, siis jätsin selle lahtri tühjaks. Piirikontroll polnud lüngaga aga sugugi rahul ja ei lasknud mind enne üle piiri, kui ma silmagi pilgutamata sinna lahtrisse “hotel Hilton Bangkok” kirjutasin.

Vist ei pea mainima, et Hiltonis ma siiski ei lõpetanud. Marssisin lihtsalt lennujaamas olevasse hotellide reserveerimise letti ja valisin odavaima peatuspaiga lennujaama lähedal, sest kell oli palju ja ma olin üsna zombistumas. Aga taktika oli üsna edukas ja olin oma hotellitoas vähem kui poole tunni pärast.

Järgmisel päeval pakkisin asjad ja olin valmis linna minema ning seal uue peatuspaiga otsima. Vastuvõtus oli parasjagu tüdruk, kellele seletati samuti, kuidas linna saada. Otsustasime jõud ühendada ja meile kutsuti takso. Takso tuli, kuid selle asemel, et mind kottidega aidata, istus juht autos ja rääkis telefoniga. Arvasin, et äkki on pagasiruum lukust lahti ja proovisin seda ühe käega avada. Selle peale kukkus plastikust jupp maha ja taksojuht süüdistas mind auto lammutamises. Tema esialgne nõue pärast pikka arutelu telefonis oli 1000 bahti. Mulle tuli appi naine hotelli vastuvõtust ja peale mõningast mõtlemist otsustasime kutsuda politsei, sest mina polnud nõus maksma. Saabusid 2 politseinikku mootorattal. Vaatasid asja üle ja ei osanud ka midagi kosta. Sõitsime lähedalasuvasse politseijaoskonda protokolli kirjutama. Politseinikud eriti inglise keelt ei rääkinud ja minuga kaasas olnud hotelli esindaja sai aru ainult väga lihtsatest lausetest. Protokoll oli muidugi tai keeles ja mina olin seal kirjas kui miss Mari-Liis, sest tänu keelebarjäärile said nad aru, et just see on see oluline nimi. Tundus, et politseinikud olid üsna minu poolt ja nende arvates polnud ma auto lagunemises süüdi. Kirjutasin protokollile alla. Taksojuht keeldus kirjutamast, aga oli 500 bahti eest nõus kogu juhtumi lõpetama. Tuli kõrgem politseiametnik, kes viidi ka asjaga kurssi aga kes ka midagi teha ei saanud. Selleks ajaks oli möödunud juba üle kahe tunni ja lõpuks ma otsustasin lihtsalt ära minna. Taksojuht lubas mu kohtusse kaevata.

Vastuvõtus kohatud Filipiini tüdruk oli terve selle aja mind oodanud ning ma otsustasin, et lähen temaga linna peale ja kolin hoopis järgmisel päeval. Sõitsime linna ja veetsime toreda pärastlõuna tema õdedele kingitusi otsides ja niisama linna peal luusides. Ta räägib väga head inglise keelt, on minuga ühevanune ja töötab samuti kodust kaugel, Dubais. Ta ütles, et võin tema toas ööbida ja nii me lõpuks tegimegi. Kahjuks lahkus ta varahommikul lennukile.

Pakkisin minagi taas asjad ja kolisin uude hotelli, seekord seljakotireisijate meelistänavale Khao Sanile, kus melu käib ööpäev läbi ja absoluutselt kõik, mida vähegi soovida oskad, on kiviviske kaugusel. Elust selles imelises segasummasuvilas pajatan aga juba järgmises postituses (mida ei pea teps mitte kuid ootama...).

Idakaldal. Muutusteta.

Per tuli ja läks, mina olen ikka Bundabergis. Tegime eelmisel nädalavahetusel koos viimase reisi ja käisime Steve Irwini loomaaias ning Vikerkaare rannas. Loomaaed oli väga tore elamus, sest enamus loomi tundus seal end üsna hästi tundvat. Iga päev kell 11 algav etendus oli muljetavaldav ja hariv. Eriti vaimustav oli näha treenitud linde, kes tribüünide kohal tiirutasid või ühe eriti suurt isendit, kes tegi võrratu maandumise platsi keskele. Loomulikult oli etenduse staariks krokodill, kes hüppas kõrgele veest välja, rullis end saaki uputada püüdes kuus korda vees ringi ja ajas talitajaid taga.

Loomaaias oli muidugi ka rohkelt känguruid, keda sai spetsiaalse söödaga toita ja patsutada nii palju, kui süda lustis. Palju oli ka koaalasid, kes peamiselt muidugi puude otsas magasid, kaotamata hetkekski oma kaisulooma sarmi. Suurepärase etenduse andsid ka 3 tiigrit, kes lehmapiima nimel ronisid puu otsa ja võtsid sisse erinevaid poose. 6 tundi läks pargis lennates ja kõige uuemat, Aafrika kollektisooni me vaatama ei jõudnudki.

Pühapäeva veetsime Vikerkaare rannas, kus olid kõrged liivakivist kaljud, kus leidus väga erinevaid värve alates süsimustast ja punasest lõpetades kuldse ja lumivalgega. Liiv oli rannas väga peenike, mis koos tugeva tuulega tegi päevitamise üsna keerukaks. Päiksekreemi polnud vaja, sest keha oli pidevalt liivakihiga kaetud. Lained polnud kahjuks eriti suured, nii et nendes hüppamise lõbu jäi ära.

Ahjaa, töötan nüüd jälle uues farmis ja seal on siiani olnud tööd vähemalt 40 tundi nädalas. Hetkel on maguskartulite aeg ja olen peamiselt sorteerimise ja pakkimisega tegelenud, aga ka rohimas ja istutamas käinud. Nüüd peaksime paar nädalat rohkem väljas olema, kuigi plaanides ei saa seal kunagi kindel olla - need muutuvad kogu aeg, minutitega. Aga farmerid ise on toredad ja kaastöölised enamuses ka ning see sai otsustavaks minu Bundabergi jäämisele. Kui ma saan seal töötada, siis ilmselt ei liigu ma kuskile enne detsembrit, kui mul on plaanis kuuks ajaks Taisse minna. Nii et kui töö parasjagu raske on, siis mõtlen eesootavale puhkusele ja töötan naeratades edasi.

On kartulivõtu aeg. On kevad

Hostelis käib elu tavapärast rada - inimesed tulevad ja lähevad, päevad veedetakse põllul ja nädalavahetused pubis. Töödejuhataja on jumal ja temast sõltub, kes teenib ja kes nälgib. Per ja meie auto on juba viis nädalat Bundabergist kaugel seigelnud, nüüd hakkavad ringiga juba tagasi jõudma. Mis siis saab, ma veel ei tea.

Mandariinide pakkimise hooaeg on möödas ja 24 tööpäeva pakkimisliinide ääres ka. Hetkel töötan farmis, kus ma sorteerin kartuleid või lõikan maguskartulite vääte, et nendest istutamise järel uued maguskartuli taimed kasvaksid. Ülemused on väga inimlikud ja töö ei murra konti, aga kahjuks pole tööd igaks päevaks. Liiguvad kuulujutud, et varsti vajatakse neljakümment korjajat tomatifarmi, aga siin ei tasu midagi uskuda enne, kui tööpäev juba seljataga ja palgaraha kontol.

Pärast Peri lahkumist olen ma palju rohkem suhelnud teiste hosteli elanikega ja leidnud mitmeid uusi ja värvikaid sõpru. Kahjuks on paljud neist juba siit ära ka rännanud, kuid mõnega on kokku lepitud uus kohtumispaik, mõni on lubanud tulla külla ja kõikide tegemistel saab silma peal hoida Facebookis.

Nii mõnelegi võib tunduda kummaline, et ma olen nii pikka aega juba ühes kohas olnud, kuigi võiksin olla juba tuhandete kilomeetrite kaugusel ja näha imelisi asju. Aga küll ma jõuan sinna ka, praegu on mul inimeste nautimise periood ja siin on selleks suurepärased võimalused. Ma olen kuulnud liigutavaid ja mõtlemapanevaid lugusid nii seljakotireisijate kui kohalike suust; ma naudin jahedaid õhtuid, kus seltskond Eestist, Hong Kongist, Saksamaalt ja Tšiilist mängib Jaapani kaardimängu; ma olen heatahtlikult ent laginal naernud arusaamatuste peale, mis tekivad siis, kui eri kultuuridest ja kasina keeleoskusega inimesed üksteisega suhelda püüavad või siis olnud lugematutel kordadel tõlk selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ma olen õppinud Walesis üles kasvanud hiinlase käest õiget riisi praadimist, söönud jaapanlase sushit ja miso suppi, Réunioni saare traditisoonilist kanarooga, ärganud üles šotlase torupillimängu peale, kuulanud rohimise kõrvale lugusid Austraalia vanglaelust ning võiksin seda loetelu jätkata veel ja veel. Ning iga kuuldud lugu või uus kogemus on teinud mind rikkamaks - ma ise arvan, et rohkem kui seda oleks teinud mõni kaunis loodusvaade.

Eestlasi olen ka näinud. Peamiselt Skype’s, kuid nelja ka kohalikus supermarketis. Ma lasin sealt ruttu jalga... Kõik eestlastest kuuldud lood on kerge kaldega - teiste kohatud eestlasi saab iseloomustada kokkuvõtvalt sõnadega “pisut hull” või “litsakas”, kuigi farmerite jaoks oleme endiselt üsna heas kirjas.

Mandariinitehases oli stend käevõrudega, millega tuli ennast tööle ja töölt ära “logida” ning iga võru juures oli nimi. Esimestel päevadel nägin, et seal töötab ka Kati, ning lootsin, et ehk on vähemalt soomlanegi.. Suur oli minu rõõm, kui sain teada, et Kati oli laialt naeratav must mees Tonga saarelt. Hiljem nägin, et üks nendest meestest kandis nime Tali ja see oli muidugi veelgi naljakam.

Varsti on käes aga otsustamise aeg - kas liikuda koos Periga siit kuskile mujale või jääda paigale, sest oktoober peaks töötamiseks väga soodne olema. Küsimus on selles, mis saab autost ning kas äkki osta endale hobune, et saaks teha oma unistustetööd. Nimelt on kõikides karjaajaja töökuulutustes nõutav vähemalt üks hobune, vahel ka kaks või kolm, aga ehk leiab kunagi ka mõne koha, kus töövahend pakutakse farmi poolt. 

Kui asju soovida, siis varem või hiljem nad juhtuvad, selles olen ma üsna kindel. Tuleb ainult soodsat võimalust oodata ja vahepealset aega võimalikult palju nautida.

Ikka veel siin

Teie pikaleveninud puhkus minu blogi lugemisest on nüüd otsa saanud. Loodan, et nautisite Eesti suve ja võtsite sellest viimast, sest igatahes mina kadestasin teid küll.

Aga jah, ma olen ikka veel Bundabergis, kust jõudis teieni ka viimane postitus, sest pärast põhjalikke järelepäringuid selgus, et ilm on kõikjal jahe ja mujal pole tööga rohkem lootust. Loomulikult oleks võinud sõita tuhandete kilomeetrite kaugusele õnne otsima, aga selleks meil ka isu ei olnud.

Vahetasime lihtsalt hosteli ja oleme peokoha asemel töötamisele orienteeritud majutuspaigas. Süsteem on selline, et igal õhtul kuskil seitsme-kaheksa paiku pannakse teadetetahvlile nimekiri inimestest, kes järgmisel päeval töötavad. Koostöö käib paljude erinevate farmidega, kus tehakse väga erinevaid asju. Esimesed kaks nädalat olin ma ootelistis ehk siis ei töötanud. Kolmandal nädalal tegin natuke ja alates neljandast olen stabiilsemalt rakkes olnud. Ma olen korjanud tomateid, tšillit, erinevaid kõrvitsalisi ja maguskartuleid, rohinud ühel päeval 8 tundi järjest koriandreid ja pannud tomati pakendamise tehases terve päev karpe liini peale. Nüüd on selja taga viis päeva mandariinide pakkimist ja seal ma ilmselt ka mõnda aega jätkan, kui mind ei vallandata. Vallandamine on üsna populaarne, aga ma olen siiani pääsenud, ilmselt on lihtsalt vedanud.

Koht, kus ma töötan, on hosteli elanike seas kõrgelt hinnatud. Töö ei ole väga keeruline ega füüsiliselt raske, aga nõuab üsna suurt keskendumist. Esimesel päeval nägid kõik need oranžid kerad täpselt ühesugused välja, nüüd suudan juba oluliselt paremini erinevaid defekte tuvastada ja kiiremini otsustada, kas pakkida mandariin ära, visata minema või saata tagasi. Pisikesed viljad kukutatakse lihtsalt kastidesse, aga natuke suuremaid tuleb õigetes mustrites kasti laduda. Liinid on väga erineva kiirusega - vahel on selline uputus, et kolm inimest pakivad ühe liini peal, vahel jälle tuleb üks mandariin minuti jooksul ja pead kuidagi muud moodi oluline ja töökas välja nägema - sildistad kaste, haarad harja, tühjendad prügiämbreid või nokid silte liini pealt ära. Vahel paneme kaste kokku või sorteerime vanematest kastidest mädanenud vilju välja. Päevad lähevad tegelikult üsna kiiresti ja see on hea.

Tehases töötamise kõrvalnähtuseks on see, et ma olen kaks viimast ööd mandariine unes näinud. Esimesel ööl oli mul voodis kaks liini ja ma pidin ennast ühele ja teisele poole keerama, et nendega toime tulla. Kui ma olin pistiku seinast välja rabelenud ja ennast voodis lebava raamatu vastu ära löönud, sundisin end rahulikuks ja kinnitasin endale, et mandariinid ikkagi ei ründa mind. Sellise häiriva hallutsinatsiooni taga on ilmselt päris vastik külmetustõbi, mis mul hetkel kallal on. Nüüd on juba parem ja homme algab ju uus töönädal, nii et pole aega rohkem põdeda.