Kolimine ja ämblikud

Muljetamises on sisse tulnud pisuke paus, sest mul polnud sõnu. Aga et mitte veel suuremat vahet sisse lasta, proovin ma need sõnad nüüd leida, sest kroonika vajab sündmuste meeldivusest olenemata ülestähendamist ning juhtunud on ka nii mõndagi head ja huvitavat.

Kui ma eelmise postituse lõpus hõiskasin, et ilm peaks ilusamaks minema, siis päris nii ikka ei läinud. Oleme iga päevaga talve poole astunud ja eelmisel kolmapäeval oli nii hull koerailm, et suutsin töötada kaks tundi ja otsustasin siis, et aitab küll. Kui ikka iga kolmas õun näppude vahelt maha pudeneb, sest käed on täiesti külmunud, pole töötegemisel sügavat mõtet. Pealegi oli mul sünnipäev ja ma otsustasin selle hoopis kamina ees raamatut lugedes veeta.

Suured tänud kõigile teile, kes te aitasite mul meeles hoida, et mul tähtpäev oli! Sest tõesti - kui oled harjunud õitsvate toomingate ja sirelitega ning näed selle asemel sügist ja valmivaid õunu, ei tule miskit pidulikku tunnet. Jõime õhtul klaasikese veini aga sellega kogu tähistamine ka piirdus.

Neljapäeva hommikul selgus, et Mann ja Co tõstab meid majast välja, sest me ei sobinud nende feng shui, bioväljade ja köögimööbliga kokku. Lisaks udune muinasjutt sellest, kuidas me Periga öösiti oma sabad seinakontakti pistame, öö läbi roheliselt hõõgume ning sellega maja elektrivarud ammendame (alatu vale!). Minu aabitsas ei ole selline väljaviskamine sõpruse tunnus, aga eks ma olen ennegi täheldanud, et selle sõpruse peatüki on keegi naiivitar koostanud. Või ütleme siis, et idealist.

Aga mis siis ikka, juba samal õhtul kolisime Periga motelli ja meid paigutati majja, kus olime esialgu kahekesi. Siin ei jää me kellelgi ette ja võime oma sabad öösiti rahuga seinakont... oih.

Igatahes, motellil pole häda miskit, nüüd elab siin meiega üks noor austraallane, kes teeb päeviti ehitustöid. Varsti peaks siia saabuma ka tema tüdruk, kellega ta praegu tundide kaupa telefonis lobiseb. Kuna seinad on siin paberõhukesed, siis ma aiman juba natuke halba.

Esmaspäeval käisime vahelduseks veini villimas. Vein sai suurest tsisternist pudelitesse, korgid peale ja mütsid pähe. Mütside all pean silmas seda plastikust tuutut, mis pudeli kaela ümber kinni kuumutatakse. Meie käte alt käis läbi vist üle 4000 pudeli. Lisaks sain hiljem proovida natuke sildistamist ja pakkimist, mis oli oluliselt rahulikum töö kui liini ääres toimetamine. Kuna veiniistanduse peremees on üsna hullu teadlase moodi toimekas tegelane, siis oli kogu liin üpris ligadi-logadi. Paar korda jäid pudelid kinni, üks lausa plahvatas. Veini oli siin ja seal ja kolmandas kohas aga see kõik oli suurepärane vaheldus õunakorjamisele.

Nägime villimise ajal suurt karvast ämblikku põrandal ringi tatsamas ja täna oli sama liiki tegelane ka õunaaias. Pärast olin ma igatahes väga valvas ja kogu aeg oli tunne, et keegi ronib kuskil. Ma loodan, et nad hoiavad minust eemale, sest ma võin ka päris surmav olla. Sellest suurest ämblikust peaks päris korralik märg plekk alles jääma.

Ahjah, ja kui keegi peaks odavat autot müüma, siis me oleme suured huvilised. Siinsed kuulutused pole hetkel väga paljulubavad, aga meil on varsti vaja minna sooja päikest otsima. Kaks järjestikust talve on ikka liig mis liig.