Puhkus Tais. Bangkok

46 päeva kartulifarmis on nüüdseks ajalugu ja mina olen viimaks jälle liikvel. Pühapäeva õhtul viskasin ära ja jagasin välja julgelt poole kogu oma seitsme kuuga kogunenud varandusest ning esmaspäeva varahommikul sõitsin Bundabergist rongiga Brisbane’i, nautides suurepäraseid vaateid ja kümnete kaupa kängurusid. Kohale jõudes sain sõnumi, et ka Mann läheb samal päeval lennukile ja nii oli meil tunnike aega kohvi juua ja juttu puhuda. Veider oli üle poole aasta kellegagi näost-näkku eesti keeles rääkida ja üsna raske oli nii harjumuspäraseks saanud inglise keelt vältida.

Pagasi kaalumisel selgus, et seljakott oli vaid 800 grammi lubatust (20 kg) kergem. “Käekotis” kannan ka ilmselt umbes 6+ kilo, kuigi ma ei saa üldse aru, millest kogu see mass tuleb. Igatahes on sellise hunnikuga päris keeruline reisida ja eks ma olen oma kottidega omaette nähtus. Aga pärast troopilist Taid reisin esialgse plaani järgi Tasmaaniasse, kus läheb ilmselt hädasti vaja neid pikki varrukaid ja teksasid, mis mu kotti täidavad. Kuigi vahel on küll kiusatus kõik minema visata ja uues kohas jälle asjade kogumist otsast alata.

Lendasin Bangkokki Thai Airwaysiga, mille teenindus oli suurepärane. 8 tundi lendu läks päris kiiresti isikliku meediakeskuse, kahe maitsva toidukorra ja veini saatel. Lisaks istus minu kõrval tõeline vene mammi, kes viimased 7 aastat Austraalias on elanud ja kes reisi lõpuks mind juba peaagu tütreks kutsus. Täitsa tore oli üle pika aja kohata kedagi, kes midagi Eestist teadis ning mulle pikalt-laialt Jaak Joalast, Tõnis Mäest ja Anne Veskist rääkis. Tõelise venelasena avaldas ka muidugi kahetust Nõukogude Liidu lagunemise üle aga üldiselt suutsin ma enda meelerahu nimel pikemaid ajaloolis-poliitilisi diskussioone vältida.

Lennukis tuli täita Taisse sisenemise kaart, kus muuhulgas tuli ära märkida peatuspaik. Kuna mul polnud veel aimugi, kus ma oma öö veedan, siis jätsin selle lahtri tühjaks. Piirikontroll polnud lüngaga aga sugugi rahul ja ei lasknud mind enne üle piiri, kui ma silmagi pilgutamata sinna lahtrisse “hotel Hilton Bangkok” kirjutasin.

Vist ei pea mainima, et Hiltonis ma siiski ei lõpetanud. Marssisin lihtsalt lennujaamas olevasse hotellide reserveerimise letti ja valisin odavaima peatuspaiga lennujaama lähedal, sest kell oli palju ja ma olin üsna zombistumas. Aga taktika oli üsna edukas ja olin oma hotellitoas vähem kui poole tunni pärast.

Järgmisel päeval pakkisin asjad ja olin valmis linna minema ning seal uue peatuspaiga otsima. Vastuvõtus oli parasjagu tüdruk, kellele seletati samuti, kuidas linna saada. Otsustasime jõud ühendada ja meile kutsuti takso. Takso tuli, kuid selle asemel, et mind kottidega aidata, istus juht autos ja rääkis telefoniga. Arvasin, et äkki on pagasiruum lukust lahti ja proovisin seda ühe käega avada. Selle peale kukkus plastikust jupp maha ja taksojuht süüdistas mind auto lammutamises. Tema esialgne nõue pärast pikka arutelu telefonis oli 1000 bahti. Mulle tuli appi naine hotelli vastuvõtust ja peale mõningast mõtlemist otsustasime kutsuda politsei, sest mina polnud nõus maksma. Saabusid 2 politseinikku mootorattal. Vaatasid asja üle ja ei osanud ka midagi kosta. Sõitsime lähedalasuvasse politseijaoskonda protokolli kirjutama. Politseinikud eriti inglise keelt ei rääkinud ja minuga kaasas olnud hotelli esindaja sai aru ainult väga lihtsatest lausetest. Protokoll oli muidugi tai keeles ja mina olin seal kirjas kui miss Mari-Liis, sest tänu keelebarjäärile said nad aru, et just see on see oluline nimi. Tundus, et politseinikud olid üsna minu poolt ja nende arvates polnud ma auto lagunemises süüdi. Kirjutasin protokollile alla. Taksojuht keeldus kirjutamast, aga oli 500 bahti eest nõus kogu juhtumi lõpetama. Tuli kõrgem politseiametnik, kes viidi ka asjaga kurssi aga kes ka midagi teha ei saanud. Selleks ajaks oli möödunud juba üle kahe tunni ja lõpuks ma otsustasin lihtsalt ära minna. Taksojuht lubas mu kohtusse kaevata.

Vastuvõtus kohatud Filipiini tüdruk oli terve selle aja mind oodanud ning ma otsustasin, et lähen temaga linna peale ja kolin hoopis järgmisel päeval. Sõitsime linna ja veetsime toreda pärastlõuna tema õdedele kingitusi otsides ja niisama linna peal luusides. Ta räägib väga head inglise keelt, on minuga ühevanune ja töötab samuti kodust kaugel, Dubais. Ta ütles, et võin tema toas ööbida ja nii me lõpuks tegimegi. Kahjuks lahkus ta varahommikul lennukile.

Pakkisin minagi taas asjad ja kolisin uude hotelli, seekord seljakotireisijate meelistänavale Khao Sanile, kus melu käib ööpäev läbi ja absoluutselt kõik, mida vähegi soovida oskad, on kiviviske kaugusel. Elust selles imelises segasummasuvilas pajatan aga juba järgmises postituses (mida ei pea teps mitte kuid ootama...).

Idakaldal. Muutusteta.

Per tuli ja läks, mina olen ikka Bundabergis. Tegime eelmisel nädalavahetusel koos viimase reisi ja käisime Steve Irwini loomaaias ning Vikerkaare rannas. Loomaaed oli väga tore elamus, sest enamus loomi tundus seal end üsna hästi tundvat. Iga päev kell 11 algav etendus oli muljetavaldav ja hariv. Eriti vaimustav oli näha treenitud linde, kes tribüünide kohal tiirutasid või ühe eriti suurt isendit, kes tegi võrratu maandumise platsi keskele. Loomulikult oli etenduse staariks krokodill, kes hüppas kõrgele veest välja, rullis end saaki uputada püüdes kuus korda vees ringi ja ajas talitajaid taga.

Loomaaias oli muidugi ka rohkelt känguruid, keda sai spetsiaalse söödaga toita ja patsutada nii palju, kui süda lustis. Palju oli ka koaalasid, kes peamiselt muidugi puude otsas magasid, kaotamata hetkekski oma kaisulooma sarmi. Suurepärase etenduse andsid ka 3 tiigrit, kes lehmapiima nimel ronisid puu otsa ja võtsid sisse erinevaid poose. 6 tundi läks pargis lennates ja kõige uuemat, Aafrika kollektisooni me vaatama ei jõudnudki.

Pühapäeva veetsime Vikerkaare rannas, kus olid kõrged liivakivist kaljud, kus leidus väga erinevaid värve alates süsimustast ja punasest lõpetades kuldse ja lumivalgega. Liiv oli rannas väga peenike, mis koos tugeva tuulega tegi päevitamise üsna keerukaks. Päiksekreemi polnud vaja, sest keha oli pidevalt liivakihiga kaetud. Lained polnud kahjuks eriti suured, nii et nendes hüppamise lõbu jäi ära.

Ahjaa, töötan nüüd jälle uues farmis ja seal on siiani olnud tööd vähemalt 40 tundi nädalas. Hetkel on maguskartulite aeg ja olen peamiselt sorteerimise ja pakkimisega tegelenud, aga ka rohimas ja istutamas käinud. Nüüd peaksime paar nädalat rohkem väljas olema, kuigi plaanides ei saa seal kunagi kindel olla - need muutuvad kogu aeg, minutitega. Aga farmerid ise on toredad ja kaastöölised enamuses ka ning see sai otsustavaks minu Bundabergi jäämisele. Kui ma saan seal töötada, siis ilmselt ei liigu ma kuskile enne detsembrit, kui mul on plaanis kuuks ajaks Taisse minna. Nii et kui töö parasjagu raske on, siis mõtlen eesootavale puhkusele ja töötan naeratades edasi.

On kartulivõtu aeg. On kevad

Hostelis käib elu tavapärast rada - inimesed tulevad ja lähevad, päevad veedetakse põllul ja nädalavahetused pubis. Töödejuhataja on jumal ja temast sõltub, kes teenib ja kes nälgib. Per ja meie auto on juba viis nädalat Bundabergist kaugel seigelnud, nüüd hakkavad ringiga juba tagasi jõudma. Mis siis saab, ma veel ei tea.

Mandariinide pakkimise hooaeg on möödas ja 24 tööpäeva pakkimisliinide ääres ka. Hetkel töötan farmis, kus ma sorteerin kartuleid või lõikan maguskartulite vääte, et nendest istutamise järel uued maguskartuli taimed kasvaksid. Ülemused on väga inimlikud ja töö ei murra konti, aga kahjuks pole tööd igaks päevaks. Liiguvad kuulujutud, et varsti vajatakse neljakümment korjajat tomatifarmi, aga siin ei tasu midagi uskuda enne, kui tööpäev juba seljataga ja palgaraha kontol.

Pärast Peri lahkumist olen ma palju rohkem suhelnud teiste hosteli elanikega ja leidnud mitmeid uusi ja värvikaid sõpru. Kahjuks on paljud neist juba siit ära ka rännanud, kuid mõnega on kokku lepitud uus kohtumispaik, mõni on lubanud tulla külla ja kõikide tegemistel saab silma peal hoida Facebookis.

Nii mõnelegi võib tunduda kummaline, et ma olen nii pikka aega juba ühes kohas olnud, kuigi võiksin olla juba tuhandete kilomeetrite kaugusel ja näha imelisi asju. Aga küll ma jõuan sinna ka, praegu on mul inimeste nautimise periood ja siin on selleks suurepärased võimalused. Ma olen kuulnud liigutavaid ja mõtlemapanevaid lugusid nii seljakotireisijate kui kohalike suust; ma naudin jahedaid õhtuid, kus seltskond Eestist, Hong Kongist, Saksamaalt ja Tšiilist mängib Jaapani kaardimängu; ma olen heatahtlikult ent laginal naernud arusaamatuste peale, mis tekivad siis, kui eri kultuuridest ja kasina keeleoskusega inimesed üksteisega suhelda püüavad või siis olnud lugematutel kordadel tõlk selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ma olen õppinud Walesis üles kasvanud hiinlase käest õiget riisi praadimist, söönud jaapanlase sushit ja miso suppi, Réunioni saare traditisoonilist kanarooga, ärganud üles šotlase torupillimängu peale, kuulanud rohimise kõrvale lugusid Austraalia vanglaelust ning võiksin seda loetelu jätkata veel ja veel. Ning iga kuuldud lugu või uus kogemus on teinud mind rikkamaks - ma ise arvan, et rohkem kui seda oleks teinud mõni kaunis loodusvaade.

Eestlasi olen ka näinud. Peamiselt Skype’s, kuid nelja ka kohalikus supermarketis. Ma lasin sealt ruttu jalga... Kõik eestlastest kuuldud lood on kerge kaldega - teiste kohatud eestlasi saab iseloomustada kokkuvõtvalt sõnadega “pisut hull” või “litsakas”, kuigi farmerite jaoks oleme endiselt üsna heas kirjas.

Mandariinitehases oli stend käevõrudega, millega tuli ennast tööle ja töölt ära “logida” ning iga võru juures oli nimi. Esimestel päevadel nägin, et seal töötab ka Kati, ning lootsin, et ehk on vähemalt soomlanegi.. Suur oli minu rõõm, kui sain teada, et Kati oli laialt naeratav must mees Tonga saarelt. Hiljem nägin, et üks nendest meestest kandis nime Tali ja see oli muidugi veelgi naljakam.

Varsti on käes aga otsustamise aeg - kas liikuda koos Periga siit kuskile mujale või jääda paigale, sest oktoober peaks töötamiseks väga soodne olema. Küsimus on selles, mis saab autost ning kas äkki osta endale hobune, et saaks teha oma unistustetööd. Nimelt on kõikides karjaajaja töökuulutustes nõutav vähemalt üks hobune, vahel ka kaks või kolm, aga ehk leiab kunagi ka mõne koha, kus töövahend pakutakse farmi poolt. 

Kui asju soovida, siis varem või hiljem nad juhtuvad, selles olen ma üsna kindel. Tuleb ainult soodsat võimalust oodata ja vahepealset aega võimalikult palju nautida.

Ikka veel siin

Teie pikaleveninud puhkus minu blogi lugemisest on nüüd otsa saanud. Loodan, et nautisite Eesti suve ja võtsite sellest viimast, sest igatahes mina kadestasin teid küll.

Aga jah, ma olen ikka veel Bundabergis, kust jõudis teieni ka viimane postitus, sest pärast põhjalikke järelepäringuid selgus, et ilm on kõikjal jahe ja mujal pole tööga rohkem lootust. Loomulikult oleks võinud sõita tuhandete kilomeetrite kaugusele õnne otsima, aga selleks meil ka isu ei olnud.

Vahetasime lihtsalt hosteli ja oleme peokoha asemel töötamisele orienteeritud majutuspaigas. Süsteem on selline, et igal õhtul kuskil seitsme-kaheksa paiku pannakse teadetetahvlile nimekiri inimestest, kes järgmisel päeval töötavad. Koostöö käib paljude erinevate farmidega, kus tehakse väga erinevaid asju. Esimesed kaks nädalat olin ma ootelistis ehk siis ei töötanud. Kolmandal nädalal tegin natuke ja alates neljandast olen stabiilsemalt rakkes olnud. Ma olen korjanud tomateid, tšillit, erinevaid kõrvitsalisi ja maguskartuleid, rohinud ühel päeval 8 tundi järjest koriandreid ja pannud tomati pakendamise tehases terve päev karpe liini peale. Nüüd on selja taga viis päeva mandariinide pakkimist ja seal ma ilmselt ka mõnda aega jätkan, kui mind ei vallandata. Vallandamine on üsna populaarne, aga ma olen siiani pääsenud, ilmselt on lihtsalt vedanud.

Koht, kus ma töötan, on hosteli elanike seas kõrgelt hinnatud. Töö ei ole väga keeruline ega füüsiliselt raske, aga nõuab üsna suurt keskendumist. Esimesel päeval nägid kõik need oranžid kerad täpselt ühesugused välja, nüüd suudan juba oluliselt paremini erinevaid defekte tuvastada ja kiiremini otsustada, kas pakkida mandariin ära, visata minema või saata tagasi. Pisikesed viljad kukutatakse lihtsalt kastidesse, aga natuke suuremaid tuleb õigetes mustrites kasti laduda. Liinid on väga erineva kiirusega - vahel on selline uputus, et kolm inimest pakivad ühe liini peal, vahel jälle tuleb üks mandariin minuti jooksul ja pead kuidagi muud moodi oluline ja töökas välja nägema - sildistad kaste, haarad harja, tühjendad prügiämbreid või nokid silte liini pealt ära. Vahel paneme kaste kokku või sorteerime vanematest kastidest mädanenud vilju välja. Päevad lähevad tegelikult üsna kiiresti ja see on hea.

Tehases töötamise kõrvalnähtuseks on see, et ma olen kaks viimast ööd mandariine unes näinud. Esimesel ööl oli mul voodis kaks liini ja ma pidin ennast ühele ja teisele poole keerama, et nendega toime tulla. Kui ma olin pistiku seinast välja rabelenud ja ennast voodis lebava raamatu vastu ära löönud, sundisin end rahulikuks ja kinnitasin endale, et mandariinid ikkagi ei ründa mind. Sellise häiriva hallutsinatsiooni taga on ilmselt päris vastik külmetustõbi, mis mul hetkel kallal on. Nüüd on juba parem ja homme algab ju uus töönädal, nii et pole aega rohkem põdeda.

Paradiisist põrgusse

Kui elu on nii kaootiline, nagu meie oma praegu, on päris raske end käsile võtta ja kirjutama asuda. Emotsioonid ja muljed vahelduvad päris kiiresti ning mul oli tunne, et vaja on pisukest ajafiltrit.

Nimbin

Stanthorpe’ist lahkusime Nimbini suunas, mis on naljakas pisike küla keset mägesid. (Kuri?)kuulus on ta Austraalia narkopealinnana, aga mulle palju huvipakkuvam oma kirevusega. Sinna on pesa teinud paljud (elu)kunstnikud, meelepoolikud ja vabamõtlejad ning seadnud kogu sealse elu oma käe järgi. Kõikidel majadel on maalingud, kohvikud on  omanäolised ja ka hostel pakkus mulle suurt naudingut oma fantaasiarikka värvivalikuga. Rastapatside konsentratsioon on harukordselt kõrge ja kõik kanepiga seonduv au sees. Proovisime meiegi Hemp Embassy hõrku kanepiseemne jahu sisaldavat šokolaadikooki, mis oli ilmselt parim, mis ma kunagi saanud olen. Mustadele suitsu pakkuvatele meestele ütlesime siiski viisakalt ära, sest nende pakutav kraam ilmselt legaalne ei ole...

Hipieluga käib käsikäes ka looduslähedane maailmavaade ning see päästis ka lähedal olevad vihmametsad. Oma rännaku teisel päeval võtsime meiegi ette retke loodusesse. Rahvuspark oli kilomeetrite poolest lähedal, aga kitsatel ja käänulistel mägiteedel sõitmine võtab tohutult aega, eriti vihmasajus. Samas pakkus see palju maalilisi vaateid ja muidugi ka tibake närvikõdi. Aga vihmametsas meil seetõttu palju aega ei olnud. Imetlesime 100 meetri kõrgust koske ja tegime vast paarikilomeetrise ringi. Siis oli aeg tagasi Nimbinisse sõita.

Byron Bay

Järgmisel hommikul sõitsime Byron Baysse, mis on samuti üsna väike linnake ookeani ääres. Talvisel ajal oli üsna vähe inimesi ringi liikumas, aga meile sobis see hästi. Sain lõpuks ometi ookeani ujuma ja lainetega hullama, mis tegi mu jaburalt õnnelikuks. Võtsime päikest ja tundsime end hästi, sest koht on selleks kui loodud.

Linna lähedal on üle saja aasta vana majakas, mis asub mandri-Austraalia kõige idapoolsemas tipus. Ülevalt kalju pealt oli hingematvalt kaunis vaade ja leidsime end jaapani turistide kombel arvutult pilte klõpsimast.

Surfers Paradise

Pärast tillukesi ja armsaid kohti ootas ees tõeline peomeka. Me alguses isegi kahtlesime, kas peatuda seal või sõita edasi näiteks Brisbane’i, aga sattusime peale heale hostelipakkumisele ja otsustasime ikkagi jääda. Hostel reklaamis end Surfersi parima peokohana ja otsustasime, et mängime kaasa. Kohe esimesel õhtul läksime seljakotireisijate pubi/klubituurile, mis vaatamata meie suurele skeptitsismile osutus suurepäraseks otsuseks.

Järgmisel päeval võtsime rahulikumalt, aga ülejärgmisel hommikul kutsus meie sakslasest toanaaber Dennis meid hommikusöögile, kuhu tulid ka 3 iirlast. Pärast tuli rand ja muidugi idee minna õhtul koos välja, ühele järjekordsele tuurile. Kauplesime piletihinnast tublisti alla ja kella poole seitsme ajal suundusime linna peale. Jälle joogid, palju tantsu ja suurepärane seltskond. Õhtu lõppes rannas odavat veini juures ja otsustasime, et lükkame äramineku veel päeva võrra edasi. Nimelt oli järgmisel päeval rannas tasuta muusikafestival, mis kõlas liiga hästi, et eirata.

Surfers oleks olnud suurepärane koht surfamise õppimiseks ja olin valmis lauaga lainetesse tormama, kuid kogenud tüübid arvasid, et lained pole õppimiseks sobivad. Dennis korraldas mulle rannal põhjaliku teooriatunni, aga sellega asi ka piirdus. Lainehobudega katsusin mitmeid kordi jõudu laua puudumisest hoolimata. Ja hoolimata ka sellest, et mitmed inimesed rannapromenaadil jalutasid oma parimas talveriietuses.

Selles linnast lahkudes oli mul esimest korda väike kurbus südames.

Aga minema pidi, sest vaja oli leida töö. Suundusime edasi põhja. Panin kaardil paika koha, kuhu me enne pimeda saabumist jõuda võiksime, söötsin selle GPSile ette ja asusime jälle teele. Sõit oli uskumatult väsitav, nagu oleks ise vändanud. Pimeda saabudes selgus, et meie autol põlevad ainult ülituhmid päevatuled, mis valgustasid vähem kui suunatuled. Kaugtuled töötavad, aga sellel kellaajal oli teisi liiklejaid veel päris palju. Jõudsime kuidagi oma hosteli ja mina olin nii laip, et kui meilt taheti hosteli vastuvõtus tagatisraha juhuks, kui peaksime midagi lõhkuma, siis teatasin puhtsüdamlikult, et antagu andeks, aga ma olen liiga väsinud, et laamendada. Hostel oli aga inimesi täis ja polnud isegi kohti samasse tuppa. Käimas oli maasikakorjamise hooaeg.

Koht ise oli armas ja inimesed paistsid toredad, aga elamistingimused paistsid pisut viletsad ja otsustasime ikkagi Bundabergi välja sõita, sest see linn on tuntud laia valiku töökohtade ja igikestva hooaja poolest.

Bundaberg

Nojah, seekord siis panime mööda... Esimene hostel, mida proovisime, oli täiesti täis. Naine vastuvõtust ütles, et enamus töötavad. See andis meile kõvasti lootust. Leidsime teise hosteli ja maksime kohe julgelt terve nädala eest. Siis selgus, et tööga ikkagi nii priisata ei ole. Hosteli töödejuhataja laiutas käsi ja rääkis külmast ilmast. Ütles, et võime end kirja panna ootelisti, aga kui me lugesime lepingutingimusi, siis ei tõtanud me Periga kumbki millelegi nii lollile alla kirjutama.

Oma tuba jagame kahe inglise noormehe, prussakate, ämblike ja vähemalt ühe hiirega. Kõiki neid õnnestus esimesel õhtul näha. Hosteli põhielanikkond tundub olevat 20ne ringis ning kui parasjagu tööd pole, siis nad joovad. Ja mitte vaikselt, vaid kohutava kisa ja draama saatel. Lonely Planeti arvates võiks siin hostelis tõsieluseriaali vändata ja selle kirjeldusega tabasid nad naelapea pihta.

Järgmisel päeval otsisime üles tööbüroo. Nemadki ütlesid, et tuleb oodata ilma soojenemist. Et tavaliselt on tõesti juuni keskel palju tööd, aga seekord on teisiti. Samuti räsis farmereid jaanuarikuine üleujutus. Saime siiski kahe koha nimed, kus peaks tööd olema tsitruseliste korjamisel ja pakkimisel.

Kuna ööbimise eest oleme niikuinii maksnud, siis püüame oma viletsat olukorda kuidagigi ära kasutada. Täna käisime rummitehases, kus suhruroost valmib austraallaste au ja uhkus - Bundabergi rumm. Tunniajasele väga meeleolukale tuurile järgnes ka erinevate toodete mekkimine, kus saime teada, et seda jooki võib edaspidigi tarbida.

Homse päeva põhitegevused on ilmselt pesupesemine ja trenni tegemine, sest Per tahab kangesti BodyPumpi minna ja siin see võimalus on. Mis ülehomme saab, sellest pole mul õrna aimugi aga minu und see igatahes ei riku. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Head uudised

Haaaaa! Arvake ära, kes võib alates tänasest täiesti ametlikult mööda Austraalia teid liigelda ja ei pidanudki selleks endale võltsdokumente muretsema? Jah, allakirjutanu isiklikult!

Läksin täna veerand tundi pärast kolme kohalikku transpordibüroosse, esitasin täidetud ankeedi, passi, kaks pangakaarti ja ühe minu nimele tulnud ametliku kirja, maksin umbes 20 dollarit, sain kolmekümnest küsimusest koosneva teooriatesti, vastasin vigadeta, maksin veel 70 dollarit, tehti pilt, ootasin viis minutit ja enne büroo sulgemist kell neli oli mul õpilase tunnistus käes. Queenslandi osariigis tähendab see minu jaoks seda, et ma tohin autot juhtida, kui minu kõrval istub isik, kellel on täisload olnud üle aasta. Täiendavaid kiirusepiiranguid ei ole, ainult autol peavad ees ja taga olema kollased L märgid. Luba kehtib kolm aastat, nii et kui mul on vähegi keegi, kellega koos sõita, siis mul pole neid ka erilist mõtet ära vahetada. Muidugi võib see vajadus tekkida, kui kolin mõnda teise osariiki, sest nii mõneski on õpilase jaoks kiirusepiirang 80 km/h. Kui sobivalt siia-sinna kolida, siis võib suure skeemitamise peale isegi ehk nende kahe aastaga täisload saada, aga eks näib. Suur asi on juba see, et saan praktiseerida ja kogu Eestis õppimisele kulutatud aeg pole maha visatud.

Tänu sellele positiivsele kogemusele riigiasutusega hakkab mulle siin järjest enam meeldima. Ajasin ju enne büroosse minekut kõikvõimalikes seadustes näpuga järge ja nägin võimalikke karisid, kuhu otsa mu loalaevuke kinni võinuks jääda. Aga erinevalt Eestist on riigiametnikud siin inimesed ja ei peedista teisi lihtsalt ainult selle pärast, et seadus lubab.

Ankeedis, mida ma täitma pidin, küsiti muuhulgas ka pikkust ning silma-, juuste- ja nahavärvi. Kirjutasin muidugi, et hallid silmad ja tumeblondid juuksed, nahavärvi lahtri jätsin igaks juhuks tühjaks, sest polnud kindel, mis sõna see kõige õigem peaks olema ja isegi google ei suutnud mind sellest kimbatusest päästa. Aga naine, kes mu andmeid ankeedilt arvutisse toksis, teatas mulle, et mul on hoopis sinised silmad ja heleblondid juuksed. Nahavärvi alla läks sõna ‘fair’. Päris lõbus, kuidas lisaks ilule on ka silma- ja juuksevärv vaataja silmades.

Ja hetkel tulin ma just väljast tinutamast. Sõna kõige otsesemas mõttes. Nüüd peaksid kuuest autos olevast kõllist viis tähtsamat korralikult töötama. Aeg keevitada valmis mõned autosõidu CD-d ja mõelda välja, kuhu auto nina homme hommikul keerata. Seiklused ootavad :)

Hüvasti, õunad!

Aeg lendab täpselt nii kiiresti, kui ma ette olin kujutanud. Meie tööpostil said õunad eilsega otsa ja meil on tagumine aeg välja mõelda, mida edasi teha.

Laupäeval nägime toidupoe stendil uut automüügikuulutust, mis pakkus töötavat ja novembrini registreeritud Fordi ainult 1500 dollari eest. Peri iPhone’ilt läks kohe kiri teele, sest telefonitsi müüjat tabada ei õnnestunud. Järgmisel päeval, kui olime juba lootust kaotamas, et keegi enam ühendust võtab, saime kirja ning kohtusime müüjatega juba samal õhtul. Naljaga pooleks olin arvanud, et automüüja on eestlane, sest tema e-posti aadressis oli topelt a. Kuigi olime kokkusaades kõik viisakused inglise keeles vahetanud, selgus varsti, et Mick on tegelikult Mikk ja Maria hoopis Maarja - no Estraalia ju! Tegime autoga prooviringi ja kui hirmus lärm välja arvata, mida teeb kolesuur “summuti”, oli sõiduk selle hinna eest igati kobe, lisaks veel makk ja GPS-seade.

Andsime neile raha, saime autovõtme vastu ja Mikk kribas miski vabas vormis paberi ka valmis, mis ütles, et ta müüs selle auto mulle. Noh, tegelikult ei käi nii lihtsalt asjad isegi mitte siin, aga seda saime me natuke hiljem teada.. Igatahes, selle ühe tähtsa paberi puudumine, mida nad meile üle ei andnud, võib trahvi tuua ainult neile endile. Aga selleks ajaks neid endam siin mandril ei ole, nii et nad ilmselt väga ei muretse.

Kui teiste seljakotirändurite käest on üsna tõenäoline saada auto, mis on kirev ja lilledega kaunistatud, siis meie oma on selle täielik vastand. Oma sisemise lillelapsega olen ma vana sõber, nüüd siis on aeg üles otsida sisemine rullnokk, sest magusa iroonia tahtel on meie masin tõeline (vähevõimeka) rallifanaatiku (untsuläinud) projekt. Aga kahtlemata on temaga hea sõitu harjutada ja seda ma kavatsen ka teha. Poes oleme juba käinud ning vastassuunavööndisse ka eksinud. Kõik on elus ja terved.

Homse päeva oleme igatahes veel siin, Stanthorpe’is, sest mõned asjad on vaja veel korda ajada. Laupäeval alustame ilmselt rändurielu - vaatame lõpuks ometi natuke ringi, satume ehk mõnda rahvusparki, läheme ookeani ujuma ja soojendame oma jäätunud konte päikese käes. Mingi ettekujutus marsruudist on olemas, aga üsna udune veel. Järgmisest tööotsast pole veel aimugi. Rannikul peaks olema maasikahooaeg, aga need meid eriti ei tõmba, ehk tuleb tööd otsima minna ikka rohkem sisemaale. Põnevaid töid on palju, peab ainult natuke õnne olema. Hakkasin täna unistama tööst loomadega, eks näis.

Järgmine postitus jõuab ilmselt siia juba uuest kohast ja uute muljetega. 19 päeva õunakorjamist on (pisut väsinud) selja taga ja uued väljakutsed ootavad. Loodan, et vahepealse puhkusega taastub ka mu käte haaramisvõime, mis tööga üsna väheseks on kulunud. Asi on isegi nii hull, et kui õunafarmi boss mul täna karuselt hüvastijätuks kätt surus, siis võttis valu silmad pöörlema. Ootan pikisilmi aega, mil kontoriinimese käed (ja keha) millegi kasulikuma vastu vahetuvad. Küll tuleb.

Kolimine ja ämblikud

Muljetamises on sisse tulnud pisuke paus, sest mul polnud sõnu. Aga et mitte veel suuremat vahet sisse lasta, proovin ma need sõnad nüüd leida, sest kroonika vajab sündmuste meeldivusest olenemata ülestähendamist ning juhtunud on ka nii mõndagi head ja huvitavat.

Kui ma eelmise postituse lõpus hõiskasin, et ilm peaks ilusamaks minema, siis päris nii ikka ei läinud. Oleme iga päevaga talve poole astunud ja eelmisel kolmapäeval oli nii hull koerailm, et suutsin töötada kaks tundi ja otsustasin siis, et aitab küll. Kui ikka iga kolmas õun näppude vahelt maha pudeneb, sest käed on täiesti külmunud, pole töötegemisel sügavat mõtet. Pealegi oli mul sünnipäev ja ma otsustasin selle hoopis kamina ees raamatut lugedes veeta.

Suured tänud kõigile teile, kes te aitasite mul meeles hoida, et mul tähtpäev oli! Sest tõesti - kui oled harjunud õitsvate toomingate ja sirelitega ning näed selle asemel sügist ja valmivaid õunu, ei tule miskit pidulikku tunnet. Jõime õhtul klaasikese veini aga sellega kogu tähistamine ka piirdus.

Neljapäeva hommikul selgus, et Mann ja Co tõstab meid majast välja, sest me ei sobinud nende feng shui, bioväljade ja köögimööbliga kokku. Lisaks udune muinasjutt sellest, kuidas me Periga öösiti oma sabad seinakontakti pistame, öö läbi roheliselt hõõgume ning sellega maja elektrivarud ammendame (alatu vale!). Minu aabitsas ei ole selline väljaviskamine sõpruse tunnus, aga eks ma olen ennegi täheldanud, et selle sõpruse peatüki on keegi naiivitar koostanud. Või ütleme siis, et idealist.

Aga mis siis ikka, juba samal õhtul kolisime Periga motelli ja meid paigutati majja, kus olime esialgu kahekesi. Siin ei jää me kellelgi ette ja võime oma sabad öösiti rahuga seinakont... oih.

Igatahes, motellil pole häda miskit, nüüd elab siin meiega üks noor austraallane, kes teeb päeviti ehitustöid. Varsti peaks siia saabuma ka tema tüdruk, kellega ta praegu tundide kaupa telefonis lobiseb. Kuna seinad on siin paberõhukesed, siis ma aiman juba natuke halba.

Esmaspäeval käisime vahelduseks veini villimas. Vein sai suurest tsisternist pudelitesse, korgid peale ja mütsid pähe. Mütside all pean silmas seda plastikust tuutut, mis pudeli kaela ümber kinni kuumutatakse. Meie käte alt käis läbi vist üle 4000 pudeli. Lisaks sain hiljem proovida natuke sildistamist ja pakkimist, mis oli oluliselt rahulikum töö kui liini ääres toimetamine. Kuna veiniistanduse peremees on üsna hullu teadlase moodi toimekas tegelane, siis oli kogu liin üpris ligadi-logadi. Paar korda jäid pudelid kinni, üks lausa plahvatas. Veini oli siin ja seal ja kolmandas kohas aga see kõik oli suurepärane vaheldus õunakorjamisele.

Nägime villimise ajal suurt karvast ämblikku põrandal ringi tatsamas ja täna oli sama liiki tegelane ka õunaaias. Pärast olin ma igatahes väga valvas ja kogu aeg oli tunne, et keegi ronib kuskil. Ma loodan, et nad hoiavad minust eemale, sest ma võin ka päris surmav olla. Sellest suurest ämblikust peaks päris korralik märg plekk alles jääma.

Ahjah, ja kui keegi peaks odavat autot müüma, siis me oleme suured huvilised. Siinsed kuulutused pole hetkel väga paljulubavad, aga meil on varsti vaja minna sooja päikest otsima. Kaks järjestikust talve on ikka liig mis liig.

Meil siin sajab, meil siin valmivad õunad

Reedel pärast tööd käisime järel palgatšekkidel. Jah, pangaülekanded on siinsete farmerite jaoks liigne moodsus. Selle asemel tuleb oma paberilipikuga minna panka, mis tahab iga kord näha kahte (!) isikuttõendavat dokumenti. Aga kui selle lipiku vastu esimesed 419 dollarit pihku pisteti, oli uhke tunne küll.

Õhtul läksime Tai söögikohta, mis minu jaoks pisukeseks pettumuseks osutus (ei, liiga tervislik õnneks ei olnud) aga Mann väidab, et siinsed kaks hiina toidu kohta on täiesti kõlbmatud. Korealasi töötab siin kandis palju ja neil on ka oma toidupood. Selles vähem kui 4500 elanikuga linnas on veel paar pubi ja itaalia toidu restorani ning see ongi kõik. Süüa saab tegelikult vist ka paljudes veiniistandustes, mida ümbruskonnas on umbes 50, aga need on ilmselt kallimad turistilõksud. Aga meie kõigi õnneks on Handol söögitegemise periood ja kokaraamat, kust ta järjest erinäolisi roogi ette võtab.

Laupäeva hommikul läksime jälle tööle. Sain natuke traktoriga sõita ja redeliga ronida, sest korjasime seekord teises õunaaias, kus olid kõrged puud. Redeliga oli alguses päris keeruline toimetada, sest korv on ju kõhu peal. Ja kui õunu juba palju koguneb, siis tuleb tasakaalu hoidmisega ka tegeleda. Aga eks läheb seegi ajapikku kergemaks.

Õhtul sõitsime Periga pesumajja ja see oli tema esimene kord vasakpoolses liikluses. Oli pime ja ta hoidis hästi vasakusse äärde, nii et mul oli kogu aeg tunne, et sõidame teelt välja. Lisaks on auto ka vana ja roolivõimuta. Käigukasti kasutades on tunne, nagu oleks kang jääkuubikutega täidetud ämbrisse pistetud - ehk siis aru ei saa, kas ja mis käik sees on. Huhh, oli see vast sõit. Kui me elusatena koju tagasi jõudsime, istusin ma tükk aega oma istmel ja mõtlesin, et see oli ilmselt kõige jubedam õudusfilm, mida ma näinud olen.

Pühapäeval oli vaba päev. Kuna pidevalt sadas, siis olime toas ja veetsime aega filme vaadates või lugedes. Ma poleks välja minna saanudki, sest enamus minu riideid alles kuivas.

Tänaseks lubati samuti vihma ja seda tõepoolest ka sajab. Hommikul sõitsime ikkagi farmi ja saime töötada kaks tundi enne, kui sadu liiga hulluks läks ja meid koju kupatati. Pink Lady õunad on üsna õrnakesed ja suure vihmaga tulevad neile kergemini plekid peale. Aga homsest peaks ilm jälle ilusaks minema ja siis saab päevad taas ja ainult õuntega veeta. Juhuu.

Õunad. Ja veel õunu

Minu kaks nädalat puhkust on saanud karmi lõpu - õunafarmis käib tõsine töö. Olen kolme päeva jooksul kirja saanud 25 töötundi ja hakkan tempoga vaikselt harjuma. Täna jaksan teile isegi natuke muljetada, eelmised kaks õhtut olin täiesti audis.

Ärkame hommikul enne kuut, et majast välja saada pool seitse. Enne seitset jõuame farmi, kus meid ootab traktor haagisega, millel on kolm suurt kasti. Mann istub rooli, meie Periga hüppame kasti ja loksume tempoga 3 km/h oma õunapõõsaste suunas. Kohale jõudes võtab igaüks kõhu peal käiva korvi ja asub korjama.

Kaks esimest hommikut oli maa härmas ja õunad jääs. Tänane hommik rõõmustas meid uduvihmaga. Mul on lisaks aluspesule seljas 5 kihti ülariideid ja kahed püksid ehk siis praktiliselt kõik, mis mul üldse kaasas on. Kui päike juba natukene kõrgemal on, saab kihte vähemaks võtta.

Me töötame kolmekesi päris suures õunaaias, kus umbes kolm nädalat tagasi korjati ära toona valmis olnud ubinad. Meie ülesandeks on nüüd puud tühjaks korjata. Kõige kõrgemate õunte kättesaamiseks peab kikivarvuli tõusma, aga enamus õunu asub vähem kui pooleteise meetri kõrgusel. Ja neid on meeletult palju.. Minu Achilleuse kannaks on muidugi alaselg, mis selliste raskuste ja asenditega üldse rahul ei ole. Aga siiani on asi piirdunud tervisliku lihasevaluga ja ma loodan, et varsti on selg selle töö tarvis piisavalt treenitud. Per luges üle, et kõhukotti mahub umbes 105 õuna ning seda tassides on tunne üsna rase.

Kell kümme teeme esimese 15-minutilise pausi, kus vohmime sisse poole kaasavõetud toidust. Olen kolm päeva pastat söönud ja see töötab hästi. Kell 1 on teine paus, kus kühveldame sisse ülejäänu. Pauside pikkust seirame ise. Tööde ülevaatajad on küll olemas, aga nad käivad meie juures ainult paar korda päeva jooksul. Töö lõpeb siis, kui ise lõpetame, tavaliselt kell kolm või neli ja tundide arvestust peame ka ise pidama. Selle alusel makstakse reedeti palka.

Korjemeister Manni jälgides oleme Periga aru saanud, et tegemist on ääretult pingelise ja tähtsa tööga. Tihti tundub mulle Manni keskendunud ilmet nähes, et oleme mingil maailmapäästmismissioonil või ehitame vähemalt tuumapommi. Tõsise ilme oleme me kiiresti selgeks saanud ning tunnid mööduvad absoluutses vaikuses ja murekortsuga silmade vahel. Töökat matusemeeleolu aitab minu jaoks hoida ka see, et Mann mind piinava järjekindlusega ikka ja ainult “töönimega” ehk siis Mari-Liisiks kutsub.

Kui õunad otsa saavad, siis liigume Periga ilmselt soojemasse kohta. Täpsem plaan on välja joonistumas ja näib paljulubav. Aga sellest kõigest juba siis, kui aeg on käes. Seniks aga peate kannatama lõputut õunaloba.

Austraalia

Kui KLis hostelist lahkusime, sadas esimest korda vihma. Õhk oli elektrit täis ja halli taevast rebestasid pirakad välgunooled. Meid see muidugi kurvaks ei teinud, sest olime valmis kolimiseks 8 lennutunni kaugusele.

Lennujaama jõudsime suure varuga ja pääsesime tänu sellele sabades seismisest. Londonist Air Asiaga tulles oli meie käsipagas suure hoolega üle kaalutud (et oleks kindlasti ainult 1 kott ja mitte üle 7 kilo), aga nüüd sama firmat kasutades ei huvitanud see mitte kedagi. Oleks ma seda teadnud, oleks ma ilmselt julgemalt ostelnud. Ka seljakottides oleks meil võinud veel umbes 7 kilo olla. Aga väiksema hulga asjadega on muidugi rändurielu kergem elada.

Ostsime lennujaama poest külakostiks kaasa pudeli rummi ja sellega oli meil natuke segadust, sest teenindaja oli taaskord üks nendest, kelle inglise keelest me kumbki mitte midagi aru ei saanud, aga kes ise näis arvavat, et ta keeleoskus on laitmatu. Sain aru, et ta küsis, kuhu me lendame ja vastuseks andsin Austraalia. Siis küsis ta midagi, mis kõlas täpselt nagu “tu kookos?”. Palusin korrata. Ta pööritas silmi ja küsis sama asja. Ikka ei midagi. Kolmas kord ja ma proovisin jah-iga õnne. Töötas. Pudelit meile kaasa ei antud, siis selgus, et saame selle kätte alles oma väravast. Alles siis, kui ma lennukis istusin, sain ma aru, mida “kookos” tähendas - meie sihtpunkti Gold Coasti.

Meie lend väljus kohaliku aja järgi kell 21.25 ja kui õhtusöök söödud oli, kustutati tuled. Minul veel und ei olnud ning veetsin aega raamatu ning seriaalidega. Lõpuks panin muusika mängima ja üritasin magama jääda. Kui ma olin neljanda looni jõudnud, siis pandi tuled jälle põlema ja uneaeg oli läbi. Algas tavapärane trangel toidu- ja nännikärudega, samuti oli võimalus annetada Jaapani maavärinaohvritele. Ühesõnaga minu unest ei tulnudki mitte midagi välja. Täitsin ära oma immigratsioonikaardi ja jäin halvimat ootama. Lootsin, et mind lastakse piirilt üle kõikide nende ravimitega, mis mul kaasas olid (nii enda omad kui Manni tellimus). Samuti lootsin, et mul ei oleks kuskil midagi muud kahtlast, sest mu seljakott oli nii tihedalt pakitud, et oleks olnud tõeline piin seda lennujaamas uuesti teha.

Aga piirikontrollist saime võrdlemisi lihtsalt läbi. Käsipagasis soriti küll põhjalikult - isegi mu märkmikusse vaadati. Lisaks muidugi üsna detailiderohke vestlus. Aga ju me jätsime hea mulje, sest seljakotid läksid ainult läbi röntgeni ja valmis me olimegi. Mann ja Hando olid meil lennujaamas vastas ning ma võisin rahulikult auto tagaistmel tukkuda.

Tegime ühe peatuse Surfer’s Paradise’is, kus paterdasime põlvini ookeanivees. Eriti keegi ei ujunud, aga veetemperatuur oli tegelikult sama, mis keskmisel Eesti suvel. Vaade oli muidugi super. Pärast mõnusat hommikusööki algas reis sisemaale, mille ma peamiselt maha magasin. Paar korda tegin silmad lahti ka. Näiteks siis, kui Mann reidi käigus puhuma pandi.

Kui me Stanthorpe’i jõudsime, oli üks esimesi asju panka minna ja endale kohalik konto avada. Vaatamata sellele, et pangatöötaja käes oli minu pass ja ta kirjutas andmed sealt maha, suutis ta teha kaks viga minu nimes (no lisaks õ on niikuinii o, aga selle peale ma silma ei pilguta). Juhtisin sellele ka tema tähelepanu ja väidetavalt parandas ta selle vea, aga alla palus ta mul ikkagi kirjutada paberitele, kus mu nimi veel valesti oli.

Õhtust läksime sööma kohalikku Itaalia restorani, mis oli tõeliselt armas ja kodune. Reedeti on neil rootsi laud 30 dollari eest ja tõepoolest maitses enamus asju imeliselt. Õhtul läksin natuke pärast kümmet magama ja ei suutnud tõusta enne kui keskpäeval.

Pärast pikka und ja hommikust kooserdamist viis Mann meid Periga veiniistandusse, kus ta ise sügisel töötanud oli. Omanik oli lahke ja sõbralik ning Periga jätkus neil juttu kauemaks, kui selgus, et ta oli 70ndatel Rootsis üsna pikalt spetsialistina vasekaevandustes veetnud. Ta mäletas isegi natuke rootsi keelt ja linnu, kus ta käinud oli. Samal ajal mekkisime veine ja lõpuks ostsime päris mitu pudelt ka kaasa.

Õhtusöögiks oli meil kängururaguu (kõlab hästi, eks). Vajusin jälle päris vara ära ja magasin järgmisel päeval kella üheni. Päev läks jälle päris ruttu mööda (sest siin läheb väga vara pimedaks). Õhtul võtsime pudeli veini kaasa ja läksime Manniga pesumajja hängima. Pühapäeva õhtuti pole seal kedagi ja on hea rahulik vanu ajakirju lugeda. Aga see, miks meie majas pesumasinat ei ole, on natuke pikem jutt.

Me nüüd oleme Periga kaasüürilised ühes väga toredas majas, kus Mann&Co elavad juba vist üle viie kuu. Maja on seitsenurkne ja nii pole ka mitte ühelgi toal ainult nelja nurka. Majja elektriliine ei jookse vaid see saab oma energia päikesepatareidest. Kasutusel on ainult vihmavesi, mille tarvis on hoovi peal suured tsisternid. Ja heitvesi jookseb väikeste ussikeste juurde, kes seda puhastavad. Et ussikesi mitte tappa, ei tohi ka pesupulbrit kasutada ning lisaks võtab pesumasin palju elektrit. Samuti läheb siin talvel päris külmaks ja kütta saab peamiselt puudega. See kõik kokku on põhjuseks, miks see maja nii kaua müügis on olnud. Aga meie jaoks on see muidugi õnn. Omanikud on hipid, kes siin olles elavad hoovi peal treileris ning üritavad praegu kuskil kaugemal oma motelli käima panna.

Täna hommikul tõusin ma juba kell üheksa ja pärast hommikusööki õues koos hiire ja lindudega (need, kes teevad uskumatut R2-D2 häält..) asusin lugema ja päevitama. Ilm on täpselt selline, et päikese käes palav ei hakka, vaid on just täpselt parajalt soe. Otsisin endale mõnusa koha vuliseva ojakese kaldal ja veetsin seal paar õndsat tundi.

Ahjaa, eile õhtul nägin känguruid ka. Õigemini nägemiseks on seda palju nimetada, pigem ma aimasin, et need on kängurud, kes akna taga põõsastes kummaliselt röhitsesid ja ringi trampisid. Võis olla ka purjus naabrimees, mine neid austraallasi tea.

Aga täna panime end ka tööbüroos kirja ja saime vahetult pärast seda Mannilt kõne, et saame homme nendega samasse õunafarmi tööle. Järgmine käik oli aianduspoodi kummikute ja kinnaste järele ning siis toidupoodi, et homme tööle lõuna kaasa teha. Õhtul tähistasime veel Manni sünnipäeva, sõime Hando tehtud maitsvaid lambalihapalle ja kodust torti. Siis tegin endale suure hunniku tuunikalapastat kapparitega ja sellest peaks mulle jätkuma kohe kaheks päevaks. Ja nüüd magama, sest äratus on kell 6! Farmitöö, siit ma tulen :)

Süües langeb isu

Täna oli üsna udune päev. Ei, mitte meil, vaid ilm oli lihtsalt väga pilves. Kontrollisin hommikul, kas meil on mõni oluline vaatamisväärsus kahe silma vahele jäänud ja selgus, et olime väga edukad olnud. Ainus, mis kollektsioonist puudus, oli vaade kõrgustest. See tähendas siis kas silda Petronase kaksiktornide vahel või teletorni. Kuna taevasillale saab minna ainult varahommikul, siis jäi lauale torn.

Aga sinna me ei jõudnudki... Õigemini ilm oli selline, et otsustasime lõpuks mitte minna, sest eriti kaugele poleks selles udus niikuinii näinud. Vabanenud aja kasutasime iseendile.

Pärast eilset toidufiaskot (naha ja kontidega tükeldatud kana vesise nuudlisupi peal koos hirmsuurte kummiste seenelatakatega) hoidsime hiina köögist kõrvale ja valisime tai toidu. Menüüs nägi kõik jälle väga hea välja, aga kui taimetoitlasest Peri seene-riisi roa sees oli kana ja minu rohelised nuudlid miski jälgi kastme sees ringi ujusid, hakkasime mõlemad peaagu nutma. Vahetasime isegi omavahel road ära, aga miski ei aidanud. Siis märkasime seinal suurt kirja, et tegemist on tervisliku toiduga ja noogutasime mõistvalt. Nüüd oli lõplikult tõestatud, et tervislik aasia köök pole meie rida. Ja värske mahla sildi all prooviti meile ka mingit jama joota.

Kolasime kurvalt ringi ja otsustasime hoopis pediküüri kasuks. Selle me ka saime ja tundsime end taas pisut paremini. Aga proovimata oli kohalik magustoit...

Meie magustoidus pidi sisalduma roheliste ubade pastast tehtud nuudlid ja veetsime jälle üsna tükk aega seda otsides. Lõpuks leidsime koha, mis pakkus magustoitu roheliste nuudlitega. Võtsime suurelt reklaamitud magustoidu, mis oli söögikoha uhkuseks. Muidugi me aimasime juba halba, kui nägime asju, mis magustoidu sisse pandi, aga proovima ju peab. Hingasime sügavalt sisse ja välja ning asusime testima. Kõike ei suutnudki tuvastada, aga magustoit koosnes järgmistest osadest: pall vaniljejäätist, kõvasti purustatud jääd, kahte erinevat sorti marmelaaditükid, kahte sorti siirupit, oapasta, konservimais, soolased maapähklid ja punased neeruoad. Kas ma pean mainima, et me ei jõudnud selle kompoti söömisega just eriti kaugele?? Minu süda hakkas selle jama peale igatahes päris ilusti läikima. Põgenesime tagasi vaatamata ja siirdusime suures üksmeeles Starbucksi poole, et vähemalt üks normaalne kohvilaks saada. Rohkem me eksootiliste toitudega riskida ei julgenud. Kuna meil oli viimasel ajal ihuhoolduses rohkem vedanud, suundusime hoopis jala- ning õlamassaaži. Õnn ei jätnud meid selgi korral. Saime väga pädevad massöörid ja nautisime terve tunni. Suurel edulainel olles otsustasime ka juuksurisse minna ning väljusime ka sealt rahulolevatena.

Pole ime, et selliste toiduelamuste peale otsustas lõpuks ka mu kõht esimest korda reisi jooksul streikima hakata. Aga ei midagi hirmsat, olin juba tükk aega hullemakski valmis, sest jõime juba teisest päevast saati oma jooke jääga ja viimastel päevadel olin isegi hambapesuks kraanivett kasutanud.

Ja koduteel nägin lõpuks tänaval pirakat rotti ja veel ühte saba. Kohe seal kõrval kaklesid kolm hiiglaslikku prussakat toidu pärast. Ja keegi on mind viimastel päevadel natuke närinud, nii et mul on päris korralikud kublad. Kes ja millal, on suur müstika, sest teolt tabanud pole ma kedagi. Kahtlustan Peri, sest temal pole ühtegi kupla.

Homme õhtul läheb lennuk Austraalia poole, nii et järgmised muljed jõuavad siia ilmselt juba roheliselt mandrilt. Olge tublid!

Endiselt KL

Kell on juba kaks öösel ja voodi ootab, nii et seekord tuleb lühidalt ja ülevaatlikult.

On möödunud kolm meeleolukat päeva. Oleme käinud koobastes linna piiril, kiiganud sisse paljudesse templitesse, jalutanud põhjalikult läbi nii Hiinalinna kui Väikese India, tutvunud ahvide, liblikate ja toitudega. Viimased kaks päeva on olnud üsna pilvised, nii et stiilselt valge olen ma endiselt. Naha kaudu väljutatud veeliitreid ei oska kahjuks kokku arvestada.

Täna otsustasime end massaažiga premeerida. Plaan oli lahti saada pingest õlgades, mis pole pärast nädalast puhkust ikka veel järele andnud. Meie eest otsustati aga ära, et õlamassaaži me ei saa, vaid et õige massaaž käib ikka üle keha. Ilmselt olin nii hullus seisus, et 40 minutist sai protseduuri käigus tund aega. Ega me väga ei protesteerinud. Mõnus oli ju. Ja aega jäi puudugi. Üks käsi ei saanudki midagi. Võibolla läheme homme jälle, sest nii odavat massaaži Austraalias kohe kindlasti ei saa.

Ja lõpetuseks üks märkus nii endale kui teistele - tervislik hiina toit on üts äraütlemata jõle asi.

Kolmas

Kuala Lumpur, 7. mai

Ärge nüüd naerge... aga me veetsime täna terve päeva kaubanduskeskuses hängides. Veel rohkem ilmselt naerate, kui ma ütlen, et me ei ostnud kumbki mitte midagi. Või noh, ainult toitu ja elamusi.

Hommik algas sellega, et mina ei saanud jälle voodist välja, aga Per oli piisavalt sihikindel, et pool tundi päevitada. Nüüd on ta veendunud, et see on väga hea mõte ja homme ma ilmselt enam ei pääse. Siis lappasime reisijuhti ja saime paar head ideed. Lonely Planeti arvates tuli kindlasti külastada hiiglaslikku kaubanduskeskust, kuhu mahub ilma vaevata ka ameerika raudtee. No ja ma muidugi läksin kohe liimile, sest lõbustuspark on asi, mille peale mu silmad paratamatult põlema lähevad.

Selgus, et olime sellest hoonest juba mitmeid kordi mööda kõndinud, aga polnud taibanud sisse põigata. Tükk aega läks aega, et lõbustusparki leida. Aga tõesti - seal ta oli, läbi kolme korruse. Sõitsime raudteel, rammisime autodroomil ja keerlesime veel paaril karussellil. Viimane, mida me proovisime, läks meie sõidu ajal katki. Rohkem me oma õnne proovile ei tahtnud panna.

Meil oli paari asja vaja ka. No minul muidugi kõrvarõngaid ning fööni, Per otsis särki. Aga leidsime kino. Ostsime piletid pooleteise tunni pärast algavale seansile. Siis otsisime oma asju edasi. Aga leidsime hoopis varbasööjad kalad. Siis saime aru, mis mehelikke karjeid me enne kaugusest kuulsime. Loputasime jalad ja torkasime kalavanni. Kui kalad jalga tulemas nägid, panid nad end juba varakult ritta ja ma aimasin halba.. Päris raske oli alguses paigal istuda. Kui olime 20 minutit kalasöödaks olnud, kuivatati jalad ära ja järgnes 30 minutit joovastavat jalamassaaži. Kogu see lõbu maksis kokku 29 ringitit, mis on vähem kui 7 eurot. Siis oligi juba aeg kinno minna.

Koduteel peatusime väliõhukohvikus, popsutasime laupäeva õhtu puhul vesipiipu, jõime imehead kookose-jäätise kokteili ja sõime suure taldrikutäie erinevaid puuvilju. Lähedal mängis bänd vana rokiklassikat ja kõrval oli türklasest jäätisemüüja, kes jäätist lauldes serveeris ja hiiglasliku kulbiga aegajalt lehmakelli tagus.

Reisigiidist saime häid ideid ka järgmisteks päevadeks. Loodetavasti tulevad need vähemalt sama meeleolukad ja probleemidevabad. Eks annan teada.

Teine

Kuala Lumpur, 6. mai

Täna oli meil ilus plaan tõusta üles üheksa paiku. Jajah. Kumbki meist ei suutnud ärgata. Kui kell oli juba 11, kargas Per aegajalt oma voodist välja ja teatas, et nüüd on küll viimane aeg. Ma nõustusin, aga see oli ka kõik.. Kell oli lõpuks üks, kui hommikusi toimetusi tegema hakkasime.

Kuna oli niikuinii kõige palavam aeg, siis ega me välja minekuga liialt ei kiirustanud. Kuigi siin on selline temperatuur, et higistad niikuinii, need paar kraadi siia-sinna pole üldse olulised. Päikese käes on muidugi kõige hullem ja sinna me pole veel ka roninud. Ma olen niisiis endiselt kartuliidu värvi. Aga Peril on plaan enne Austraaliasse minekut päevitus hankida ja ta ähvardas mu homme hommikupoolikul hosteli päikeseterrassile vedada. Eks siis paistab, kumb enne tabab, kas päikesepõletus või kuumarabandus.

Positiivne on see, et meil on toas väga korralik kliimaseade ja samuti leiab kuumuse eest varju linna peal liikudes. Tegime täna päris korraliku ringi ja nüüd suudan ma siin juba täitsa hästi orienteeruda, kuna minu õlul on kogu navigeerimine. Ühistransporti me polegi veel proovinud, sest see linn sobib suurepäraselt ka jalgsi liiklemiseks ja tänaval igav ei hakka - kogu aeg on midagi uudistada. Teede ületamisega peab muidugi ettevaatlik olema - ka siin on vasakpoolne liiklus. Lisaks ei hoolita just liiga palju foorituledest ja muudest taolistest pisiasjadest, eriti kehtib see muidugi motorollerijuhtide puhul ning neid siin juba jagub.

Veel mõni päev ja ma ilmselt tunnen end siin juba päris koduselt. Kõik on üsna nii, nagu ma ette kujutasin ja olen oma puhkusega väga rahul. Olgu, natuke palav on tõesti, aga seda paremini maitseb värskelt pressitud mahl või jääjook varjulises kohvikus. Rõõmu teeb seegi, et kõigil tundub palav olevat ja minu uued kangelannad on naised mustades burkades.

Esimene sissekanne

Tallinn, 2. - 3. mai

Esmaspäeva õhtu oli tõepoolest viimane hetk oma asju pakkima hakata. Siinkohal ei mõtle ma muidugi seljakotti, vaid kogu oma kodu. Jah, ma olin oma minekust teadlik juba pisut enam kui neli kuud, kuid kõik, mis on vähegi võimalik, tuleb teha ju viimasel sekundil. Seekord olin ma aga hammustamas suuremat tükki, kui ma alla suutsin neelata. Lend läks teisipäeval kell 12.40 ja olin sinisilmselt broneerinud endale hommikuks veel ARKis sõidueksami aja. Magasin sel ööl alla kolme tunni, kuid olin siiski kindel, et pean oma viimast võimalust lubade saamiseks kasutama. Takso tuli pisut kauem, kui planeeritud. Kella üheksaks sõidavad paljud inimesed tööle. Tulemus oli see, et ma ei jõudnud eksamile. Aga ma jõudsin oluliselt rohkem pakkida... Täpselt üks tund jäi muidugi puudu. Nagu alati. Seljakott sai komplekteeritud minutitega.

Mu vend, kelle õlule kogu mu kola, pesemata pann ja kummalise sisuga kastid jäid, oli õnneks mõistev. Ilmselgelt polnud ta midagi muud oodanudki. See ongi perekonna pluss.

Lennujaamas olime ka asjalikud. Ikka, et kaks aastat on ju lihtsalt korraks nuusata. Nägin turvakontrolli oodates endisi töökaaslasi ka, aga kaotasin nad hiljem silmist ja olin juba liiga kapsas, et üldse suhelda. Kui lennuk Tallinnast õhku tõusis, kripeldas hinge peal veel nii mõnigi asi. Aga “load game” pole minu meelehärmiks võimalik. Tuleb lihtsalt edasi minna. Ja leppida faktiga, et mõnest oma veast ei õpi ilmselt elu lõpuni.

London, 3. - 4. mai

Inglismaa rõõmustas mind sooja tuulega, mis tõi ninna pärnaõite mesise lõhna. See oli nii ootamatu pärast pikka külma talve, ja pärast sellist tervitust olin ma kindel, et edasi saab kõik ainult paremaks minna. See tunne kadus alles siis, kui ma ootasin pagasilindi ääres ja avastasin ühel hetkel, et seisan ihuüksi... Mõte kaduma läinud asjadest ei meeldinud mulle  põrmugi. Lõpuks selgus, et miskipärast oli mu kott saadetud lindile, kust harilikult tulevad lapsekärud ja golfikotid ning mina sain kergendatult ohata. Nüüd tuli veel ära oodata reisikaaslane Rootsist ja asuda siis teele Londonit avastama.

Kohe pärast tervitust teatasin Perile, et ma olen magamata ja söömata ning ta peab juhtimise enda peale võtma. Väsimus mõjub alati väga rängalt ka minu verbaalsetele võimetele, aga õnneks suutsime kahepeale edukalt bussiga linna jõuda. Olime eelnevalt välja vaadanud ühe hosteli ja asusime seda otsima.

Kõndides selgus, et tänu mu asjade pakkimatusele oli tegemist paraja piinaga. Seljakott oli reguleerimata ja käsipagas (sõbranna meisterdatud hiiglaslik kott, kärbestega) talumatult raske (aitäh, kallis onupoeg, selle toeka tellise eest). Kohale aitas see, et linn oli võrratu ja inimesed ilusad. Hostelis oli õnneks ruumi ka.

Järgmine siht oli muidugi söök. Ma teadsin, et kohaks peab olema pubi. Et söögiks peab olema fish and ships. Et joogiks peab olema külm siider. Ma sain kõik, mida soovida oskasin, kohast nimega “Paddingtoni uhkus” ja olin ülimalt rahul. Kui lõpetasime, oli kell kohaliku aja järgi üheksa läbi, aga magama ei raatsinud veel ju minna. Hyde park oli juba suletud, aga tegime pika ringi ümber pargi. Pargi lääneküljes asuvad häärberid olid ööpimeduses väga võluvad. Enamus olid saatkonnahooned ja proovisin mõistatada, mis on mis. Üldiselt olid nad tõepoolest oma peremeeste nägu.

Hommikul läks päris kaua aega, et otsustada kuidas ja kuhu me liikuma peaksime. Pakkisin oma kotid ümber, saime paar vihjet meiega ühes toas ööbinud inglaselt, kirjutasime end välja ja sõitsime metrooga Toweri juurde. Kui kindlus ja sild üle olid vaadatud, tegime väikse kohvipausi ja sõitsime siis metrooga Westminsterisse.

Ma olen vaimustunud, kui lihtne on Londonis turist olla. Metroo on mugav ja arusaadav, tänavanimed on suured, viidad tõepoolest aitavad ja pakutav informatsioon on nauditav. Lisaks on kõik inimesed abivalmis, suhtlemisaltid ja naeratavad. Linn on suur, aga sõbralikult. Ma lähen sinna tagasi.

Kuala Lumpur, 5. mai

Et Malaisia suurimasse linna jõuda, oli vaja lennata (õigemini istuda) rohkem kui 12 tundi. Harilikult pole mul sõiduvahendites magamisega mingit probleemi, aga seekord polnud eriti undki, ilmselt avaldub nii minu muidu olematu sõidupalavik. Paariks tunniks lasin ehk silma kinni. Lend möödus viperusteta ja pärastlõunal olime kohal.

Lennukist välja astudes oli tunne, nagu keegi oleks töötava fööni näkku suunanud. Väljas oli +34 kraadi, kuid mina astusin maale villaste sokkidega. Lennukis oli ju külm olnud...

Seisime päris kaua sabas, et saada luba maalepääsuks. Kõigilt võeti elektroonilised sõrmejäljed ja mitte kõik ei suutnud nende andmisega hakkama saada. Oli üks aasia päritolu noor naine, kellel paluti vist viis korda protseduuri korrata, sest ta ei saanud vaatamata pildile ja seletustele aru, kuidas oma sõrmed asetada või siis ei suutnud neid parajalt kaua paigal hoida. Eks ta oli lühike ka ja ei näinud hästi leti pealegi. Meil oli vaade parem ja probleeme polnud.

Buss kesklinna ja taksoga hostelisse. Siin on mõnus. Toas on korralik kliimaseade, on soe vesi ja kiire wifi. Tegime linna peal ka esimese ringi, sest magama ei saa ju liiga vara minna. Proovime kohe õigesse aega (ehk siis viis tundi Eesti ajast ees) sukelduda. Tundub, et ehk lähebki õnneks. Sattusime juba hiinalinna ka ja ma tõdesin suure heameelega, et mõned aastad tagasi Egiptuses saadud kõva kool on mind tüütuste vastu üsna immuunseks muutnud. Eks nad on siin tagasihoidlikumad ka. Igatahes, käik tõestas, et siin linnas võib nädalakese veeta küll. Ehk harjub isegi kuumuse ja vürtsise toiduga pika peale ära.

Kell on kümme läbi ja ma arvan, et suurepärane aeg kiireks dušiks ja magama minekuks. Kosutavat und on hädasti vaja, sest vastuvõtus küsis teenindaja minu käest juba, kas mu silmad rohkem lahti ei lähegi. Kui juba tõeline pilusilm nii küsib, siis ilmselt olen ma palju väsinum, kui ma ise arugi saan.